Argo Ideon: ükskõik

Argo Ideon
, Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Argo Ideon
Argo Ideon Foto: PEETER LANGOVITS/PM

Kas teate ansambli Leningrad laulu valimistest? Seal valmistub minategelane hoolega valimispäevaks. Ta püsib kaine, «ei nuusuta midagi» jne, kui aga saabub otsustav hetk, annab hääle «против всех» – kõigi kandidaatide vastu.

Venemaal oli valimistel pikka aega ka selline võimalus olemas, vahepeal see kaotati, kuid nüüd on kohalikel valimistel taas seadustatud. Võib öelda, et selliselt on Vene valimissüsteemi ametlikult sisse kirjutatud võimalus avaldada toimuva suhtes lihtsalt ükskõiksust – ei hakka siinkohal kirja panema seda konkreetsemat sõna, millega naabrite juures asja rahvasuus tähistatakse (ja mida peetakse teinekord sealse rahvusliku mentaliteedi üheks põhijooneks – tõtt vast sama palju kui anekdootides, et kõik eestlased on üliaeglased).

Ükskõiksust on Eestis igatahes kombeks taunida. Mis aitab ükskõiksust vähendada, see kõik on hea. Ükskõiksusega tuleb asuda võitlusse – aktiivselt, nagu sõditakse riiklikul tasemel alkoholismi, suitsetamise, liiklussurmadega.

Kuid kas ükskõiksus ikka on kohutavalt paha?

Veidi asjade üle juureldes on ju enamik inimestest enamiku ajast enamiku maailma asjade vastu täiesti ükskõiksed. Muud võimalust ei eksisteeri. Miljonid probleemid, mured, ülesanded, kuid ööpäevas on 24 tundi, enamik sellest täidetud kohustusliku menüüga. Piiratud mänguruumis ei tähenda ükskõiksus paljude asjade suhtes midagi muud, kui et sul on olemas mingid prioriteedid.

Näiteks ei ole erilist mõtet taunida seda, et paljud inimesed ei käi valimas. Meil Eestis ei ole «против всех» lahtrit valimissedelil, seega on mittevalimine üks võimalusi oma ükskõiksust valimiste vastu just aktiivselt väljendada. See on ka mõistlikum kui sedeli rikkumine, sest viimane tähendab teiste inimeste jaoks lisatööd.

Ei maksa väga pahandada sellegi üle, kui on inimesi, keda poliitika absoluutselt ei huvita, ning nad isegi ei jälgi seal toimuvat. Kogu rahvas on poliitikas hõivatud üksnes murrangulistel aegadel, nagu meil 80ndate lõpus ja 90ndate alguses. Meelt avaldama ja allkirju koguma hakatakse ikka siis, kui midagi on valesti.

Öeldakse küll, et kui sina ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga. Kuid ega ole ka midagi katki, kui inimene tunneb end juba piisavalt kindlustatuna, turvatuna ja vabana. Seega on tal võimalik jätta poliitika eest hoolitsemine teistele. Tegelikult ju privileeg – võidetud aeg, mida kasutada muuks.

Eesmärk peakski olema jõuda ükskord niikaugele, et kõik saavad seda privileegi kasutada. Valitsus- ja juhtimisteenust osutavad siis robotid – nagu Iain M. Banksi «Kultuuri» maailmas, ja kaugemale väljaarendatud utoopilist heaoluühiskonda annab kirjandusest otsida. Kui juba laiskus on sünnitanud ridamisi leiutisi, mis inimeste elu lihtsamaks teevad, siis miks mitte rakendada ka ükskõiksus helge tuleviku teenistusse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles