Muinsuskaitseameti plaan tunnistada mälestiseks hulk üle Eesti paiknevaid läinud sajandi ehitisi, suur hulk neist nõukogude ajast, väärib märkamist. Selle üle, et ENSV tingimustes valminud arhitektuuri suhtutakse liiga hoolimatult, on kurdetud küllalt sageli ning mõndagi tollele ajale iseloomulikku ongi meie tänavapildis juba päästmatult hävinud või kadumas.
Juhtkiri: kaitsta või lammutada
6. detsember 2014, 09:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuntuim näide ajastu hääbumisest on vast Tallinna linnahall, mille laokilejäämine on juba pea sama kõmuline kui kunagist olümpiaobjekti ümbritsenud pseudoglamuurne aura. Sel aastal kogunes rahvas vähemalt korraks hoone katusele Briti lendurite õhushowʼd jälgima, nii et kui mitte muud, siis vaateplatvormina on temast veel kasu.
On ka päris selge, et suur jagu nõukogude ajal ehitatut ei vääri kaitsmist, on tüüpiline kolefunktsionaalne haltuura, mida on täis kogu Putini taganutetav impeerium Kaliningradist Vladivostokini. Enamikul sellest pole isegi seda kitšilikku külgetõmmet, mida võib nii sagedasti näha kunagise Jugoslaavia monumentaalarhitektuuris.
Kiirpilk Eesti muinsuskaitsjate nimekirjale toob nostalgilisena meelde ajastu, mil kõige ägedam ja moodsam fassaadimaterjal tundus punane telliskivi. Vaadake kasvõi juba tänavu mälestiseks tunnistatud Viljandi tuletõrjedepood või üpris ikooniliselt ebapraktiliseks ehitatud Kuressaare (õigupoolest Kingissepa) bussijaama. Mingid sellised näited omaaegsetest kaasaegsuse-püüdlustest võiks tõepoolest jääda ajastut tunnistama. Või ka need Tallinnas Trummi tänaval asuvad ridamajad, mida küll ei esitata kunagi Mies van der Rohe Euroopa arhitektuuripreemiale, nagu vaid väikese jalutuskäigu kaugusel asuvaid Lõvi Pargi elamuid (vt tänase PM AK fookuslugu), ent mis kannavad siiski parajalt omanäolist ja oma vahetu keskkonnaga kokkukõlavat vaimu.
Olnu säilitamine on kahtluseta väärtus, kuid kusagil jookseb ka see piir, millest üle pingutada ei tasu. Näiteks Tallinna Gonsiori tänava telemaja puhul tuleks otsust tehes kindlasti arvesse võtta seal tegutseva ERRi seisukohti ning plaane.
Arhitektuurihuvilised annaks ilmselt palju, et kiigata korraks 22. sajandi muinsuskaitsjate töölauale: mida praegu rajatavast tulevikus säilitamisvääriliseks peetakse? Pole vist kahtlust, et n-ö preemiaarhitektuur sinna paljuski jõuab. Keegi ei kujuta Tallinna enam ette Kumuta, Riiat uue uhke rahvusraamatukoguta, peagi ehk ka Helsingit tuliuue Guggenheimi muuseumita. Aga tulevased riigiarhitektuurilised risttahukad meie pealinna Suur-Ameerika ning Lubja tänaval? Vaevalt et tulevikus mõõdetakse nende jäävväärtust ametniku töötunni odavuses ruutmeetri kohta.