Edward Lucas: Putinile tuleb selgeks teha, et Baltimaadesse tal asja ei ole

Edward Lucas Foto: PEETER LANGOVITS/PM

Eesti esimene e-resident ajakirjanik Edward Lucas osales sel nädalal kaitseuuringute keskuse paneeldiskussioonil Venemaa hübriidsõjast ja infooperatsioonidest. Intervjuus Postimehele rääkis ta vastutusest, mis ajakirjanikel infosõjas on.

Üks huvitavamaid analüüse Venemaal toimuva kohta on hiljuti ilmunud Peter Pomerantsevi raamat «Miski pole tõsi ja kõik on võimalik». Pomerantsev kirjutab muu hulgas Putini peaideoloogist, «Kremli demiurgist» Vladislav Surkovist, kes on suur lääne filosoofia huviline. Eriti olevat ta sisse võetud postmodernistlikust filosoofiast, näiteks Jean Baudrillardist: miksi pole tõeline, tõde pole. Hiljuti ilmunud raportis leiavad Pomerantsev ja Michael Weiss, et Venemaa kasutab sellist lähenemisviisi relvana – kui tõde ei ole, võib infovabadust kasutades levitada eksitavat infot ja valesid. Ühesõnaga, Kreml kasutab lääne mõtteviise lääne enda vastu.

Tõepoolest, üks Putini suuri tugevusi on, et ta jälgib lääne ühiskonna nõrkusi ja vastuolusid ning kasutab neid ära. Postmodernistlik idee, et fakte ei ole ning kõik on ainult lähenemise küsimus, on Kremlile väga kasulik, sest Kreml saab selle pöörata endale tulusaks jutustuseks sellest, et lääs on nõrk ja dekadentlik, samal ajal aga vaenulik. Sellega rünnatakse lääne identiteeti.

Seega muutub kõik hägusaks ja segadust tekitavaks. Aga Kremli nõrkus on see, et kui kõik on vaid jutustus, on ka nende nägemus jutustus, ja me võime püüda seda omakorda ümber kirjutada.

Samas on mõnda asja väga raske mitte tõeks kuulutada. Näiteks et inimesed seisavad sabas, et tulla elama läände, aga nad ei seisa järjekorras, et minna elama Venemaale. Vene eliit, kes näeb läänes kõiki vigu, soovib ometi väga, et nende lapsed elaksid läänes ja saaksid lääne passid. See on asja üks pool.

Teine pool on see, et erinevate tõdede rohkus on meie tugevus. Läänes on meil olemas enesekriitika, mida Venemaal sageli pole. Me kritiseerime mitmesuguseid poliitikaid, majandussüsteemi, meedia sensatsioonijanu, ja see on meie tugevus. Me seame pidevalt küsimuse alla omaenda lood ega võta neid kui ühte tõde, sest meie ühiskond on tugev. Seda ei saa öelda Venemaa kohta, kus on vaid üks tõde, Putini tõde.

Laiemalt on see vist küsimus, kuidas vältida muutumist oma vaenlase sarnaseks.

See on üks paradoksidest. Mida enam kellegagi võidelda, seda enam on kiusatus kopeerida tema meetodeid. Parim, mida me teha saame, on sellest teadlikud olla ja hoida oma süsteem nii pluralistlik, avatud, enesekriitiline ja huumorimeelega kui võimalik. Üks on selge: vastase sarnaseks muutudes võita ei ole võimalik.

Kui vaadata, mis on infosõja peamised ründeobjektid, siis üks peamistest on meedia – selle tõid Pomerantsev ja Weiss oma raportis ka esile. See seab ajakirjanikele päris suure vastutuse.

Eesti on Vene inforünnaku all, selles ei ole kahtlust. Aga Eesti suudab ennast kaitsta. Teil on hea ja tugev ajakirjandus, ja see on mõne teise riigiga võrreldes suur eelis. Ma arvan, et te peate ohtu hoolikalt analüüsima, kui internetikommentaariumis tõusevad esile trollid, ja ilmselt on aeg saada lahti anonüümsetest kommentaaridest. Anonüümseid kommentaare kasutavad ära inimesed, kes soovivad levitada valeinfot, ja sama puudutab kommentaaride hindamist, sest saab esile tõsta kaheldava väärtusega kommentaare ja maha hääletada mõistlikke. Oluline on hoida sidet ka rahvusvahalise meediaruumiga, et saada uudiseid ka väljastpoolt. Vene infosaite tuleks võtta eriti ettevaatlikult ja eraldi tähelepanu võiks pöörata saidile baltnews.ee.

Kui riik on sõjas, on ajakirjanikele reeglid, kuidas käituda. Kui riik ei ole sõjas, on ajakirjanike peamine reegel sõltumatus. Küsimus on, mis reeglid infosõja ajal kehtivad.

Sellele ei ole lihtsat vastust. Arvan, et me oleme juba teatud mõttes sõjas. See tähendab, et kõik ajakirjanikud peavad olema avatumad ja usaldusväärsemad. Kui Venemaa ründab kõigi vahenditega, alates energiast, spionaažist ja infost kuni organiseeritud kuritegevuseni, tuleb sellest rääkida ja teha omavahel koostööd.

Meil on vaja kõige kõrgemal tasandil usaldust. Venemaa püüab levitada valeinformatsiooni. Kui miski näib ajakirjanikule suurepärase loona, ja kui rahulikumal ajal oleks ta mõelnud, et mul on piisavalt allikaid, et lugu trükki lasta, siis nüüd peaks ajakirjaniku vastutus olema eriti suur. Ajakirjanikena peaksime veidi maha keerama oma uudiseinstinkti ja juurde keerama kriitilisust. See ei tähenda, et lugu ei tuleks avaldada, vaid me peaksime olema palju kindlamad selles, kust informatsioon meieni jõuab ja kuidas seda kasutada.

See ei puuduta üksnes ajakirjandust, vaid ka näiteks energiakompaniisid, kes peaks kaaluma, kas tehing on hea aktsionäridele või on see hea ka riigile. Kõik peaksid olema usaldusväärsemad ja vastutustundlikumad kui tavaliselt.

Mul on meeles üks juhtum, kui leidsin huvitava analüüsi, mille oli kokku pannud üks sõltumatu mõttekoda. Alles mõttekoja rahastajaid uurima hakates selgus, et pole see mõttekoda nii sõltumatu midagi. Pomerantsevi-Weissi raport näitab, kuidas Venemaa rahastab läänes otseselt või varjatumalt nii mõttekodasid, parteisid kui ka firmasid.

Miljon eurot ei ole Venemaa jaoks eriti suur raha. Aga see on suur raha enamiku Euroopa kodanike jaoks. Nii et kui sa tead, kellele maksta, annab see võimaluse jõuda kaugele.

See on fundamentaalselt väga keeruline küsimus. Kui mõelda, et ainult raha loeb, on see ohtlik, aga see on taas üks asjadest, mis on läänele omane – õnne kriteerium on raha, töötamise eesmärk on teha nii palju raha kui võimalik. Muidugi on see vale.

Äraostmisele on raske leida lahendust, aga näib, et hea oleks Rootsi süsteem, et kõik deklareerivad sissetulekuid onlineʼis. Siis saab näha, kuidas mõni mõttekoda saab väga arvestatavaid summasid lobifirmadelt. Kui me tahame end selle eest kaitsta, peame arvestama vajadusega olla avatumad. Ma ei ole kindel, kas ühiskond on selleks valmis, aga mina olen ja ma seisan selle eest.

Kui rääkida äraostmisest, on olnud juttu Vene meediakompanii Sputnik Eestisse tulemisest ja ajakirjanike palkadena mainitud summad on üsna muljetavaldavad.

Muidugi suudavad venelased pakkuda head palka, just nagu ka PR-firmad pakuvad head palka – PR-kompaniid, kes töötavad näiteks tubakafirmade või relvatehase heaks. Ajakirjanike jaoks ei ole tavaliselt raske sellest pakkumisest loobuda, sest edaspidi on neil raske ajakirjandusse tagasi tulla ja karjääri jätkata. Need palgad on küll väga meelitavad, aga see ei tähendaks ajakirjaniku jaoks mitte üht pulka karjääriredelil, vaid see on nende ajakirjanikukarjääri lõpp. Tagasiteed ei ole, sest nad on täielikult kaotanud oma reputatsiooni.

Kui Sputnik tuleb, siis pole see nii suur oht. Venemaa paneb sellesse palju raha, aga ma olen selliste asjade pärast nagu Russia Today ja Sputnik vähem mures, sest neil on Venemaa silt küljes. Rohkem olen ma mures just selliste asjade pärast nagu baltnews.ee, sest me ei tea, kes on selle taga ja mis on nende eesmärk. Ma arvan, et kui on reguleeritud meediakeskkond, kus ei lubata edastada sellised asju nagu näiteks lasteporno, holokausti eitamine või Ku Klux Klani propaganda, siis võib ka öelda, et me ei taha, et edastatakse Vene propagandat ja valesid. Selle üle tasuks mõelda, kas anda Vene propagandale luba või seda piirata.

Inforünnakute mõte on segadust tekitada, aga ka Venemaa mainet parandada, ja sellest viimasest ei ole Venemaa Sputniku puhul ka mingit saladust teinud. Kuid viimasel G20 tippkohtumisel Austraalias sai Putini maine ja uhkus üsna valusalt kriimustatud.

Putin tunneb end häbistatuna. Ilmselt kasutab ta selle ära osana Venemaal üldisest narratiivist, mis räägib sellest, kuidas lääs on Venemaa meelega isolatsiooni jätnud ja kuidas teda ei austata, kokkuvõtvalt, osana sellest, kui halb lääs on.

Aga see on ka laiemalt probleem. Minevikus on Putinile alati meeldinud rahvusvahelisel laval silma paista. Ilmselt püüab ta alanduse eest kätte maksta. Ilmselt võib järgneva kolme kuu jooksul näha tema poolt väga muretsema panevaid arenguid. Kõige halvem on tema ennustamatus. Praegu on kõige olulisem Putinile selgeks teha, et Baltimaadesse tal asja ei ole.