Joris Van Bladel: fuck Euroopa Liit?

, Belgia sõjandusanalüütik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Joris Van Bladel
Joris Van Bladel Foto: Pm

Euroopa intellektuaalide hulgas on Euroopa Liidu kritiseerimine üsna moekas ajaviide. Mõned lähevad isegi niikaugele, et kuulutavad ELi lõppu. Ekstremistid ja populistid kogu kontinendil aplodeeriksid sellise lahenduse peale, ja sellest on kahju. Aga see, et ma ise vastupidiselt neile eurofiil olen, ei tähenda, et ma olen pime puuduste suhtes, mida ELi masinavärk ilmutab.

Kogemused neist puudustest baseeruvad paaril sündmusel, mis Belgias viimase kuu jooksul aset leidnud. Need sündmused näitavad, kui sügav võib olla valu, mis kogu vana kontinendi hinge puudutab, ja see teeb mind murelikuks.

Tundlikum lugeja vajab nüüd ilmselt hoiatust: kirjeldamaks toimunut, olen ma sunnitud kasutama vulgaarset kõnepruuki. Vägisõnad ei ole mõeldud retoorilise vahendina. See on tsitaat Victoria Nulandilt, USA välisministri asetäitjalt Euroopa ja Euraasia alal, kes selle aasta veebruaris end unustas ja Euroopa Liitu Ukraina olukorraga mitte toime tulemise tõttu hukka mõistis. Nagu selgub, olen ma temaga mõnikord nõus ja tahaks öelda… just sedasama.

Sel aastal tuli 11. november, päev, mil tähistatakse Esimese maailmasõja lõppu, veidi teisiti. Oli suure sõja sajas aastapäev, ning äri ja meie kinnisidee ümmarguste numbrite olulisusest sundisid meid tegema kõigi sõdade emast midagi suurt. Hoolimata kogu ettevõtmise mõttetusest puudutas tegelik tseremoonia midagi olemuslikku. Ei, mingit sõjaväeparaadi ei toimunud, mingit möödunud hiilgust ei meenutatud. Oli vaid kuus vabatahtlikku trompetimängijat, miljonid taevast langevad paberist moonid ja suur hulk täiesti tavalisi inimesi, kes kuulasid Laurence Binyoni luuletust sõduritest, kes ei saa kunagi vanaks.

Rahvas ootas Euroopa liidreid, kes pidid saabuma Ypresi, et pidada meeles neid miljoneid, kes Flandria mudas surid. Üks kutsututest oli tähelepanuväärne: Angela Merkel, Saksa liidukantsler. Selles paigas siin esindas Merkel sissetungijat, agressorit, «kurja impeeriumit».

Merkel pidas kõne ja rääkis nii: «Mul on eriline au kõneleda teiega kui Saksa liidukantsler. Pärast kõike seda, mis on juhtunud, pärast kõiki neid kannatusi, mida Saksamaa Belgia jaoks kahe maailmasõja jooksul on tähendanud, oli see kutse kõike muud kui endastmõistetav. See oli Belgia, kes sirutas Saksamaale lepituseks käe, ja selle eest tänan ma belglasi südamest.»

Muidugi ei ole lepitust ilma kahetsuseta. Kuid Hea ja Kurja vahel on lai spekter, kuhu me peaaegu kõik mahume. 2014 oli see aasta, kui meie kannatus hajus. See on Euroopa, see on Euroopa Liit tantsimas tundmatu sõduri haual. «Fuck Euroopa Liit!»? Nonoh. Ma küll nii ei arva.

Kogu mu täiskasvanuelu jooksul on Belgia olnud laev, mis püüab tormisel merel pinnal püsida. Isegi laeva kapten ei oska ennustada, kas ta suudab laeva turvaliselt sadamasse tuua, reisijad lihtsalt püüavad tormi välja kannatada, mõned ärevuse, mõned hirmuga. Miski ei ole kindel, kõik on ebaselge. Aga me oleme saanud hakkama. Vastne konservatiivne valitsus on vandunud, et kasinus on nende usk ja eelarvest kinnipidamine nende majanduslik dogma. Sellisena vastab Belga üldisele ELi poliitikale.

Ametiühingud on sellele reageerinud protestimarsiga Brüsselis, mõned sadamatöölised vägivallaga. Mõneks tunniks asus Lõuna-Euroopa Põhjamerel, kui Luksemburgi pangad aitasid rikastel ja edukatel peita oma kapitali Belgia maksukogujate eest. Sünged näod ja rusikasse surutud käed all, viha ja frustratsioon keskel, arrogants ja enesega rahulolu tipus: ELi sotsiaalne püramiid väriseb. Kas keskpunkt suudab kõike koos hoida?

Ehkki kasinus hiilib me kontinendi sotsiaalsesse kangasse, on talvised puhkusereisid endiselt kõik välja müüdud. Paradiis ei ole veel kadunud. Kas see läheb põhja paugu või vilega?

Valitsuse üks osakond püüab samal ajal hakkama saada uue olukorraga. Belgia sõjavägi peab veel ühe kärpe välja kannatama. Kaitsekulutusi piiratakse 0,5 protsendini SKTst aastaks 2019. Belgia sõjaväeline võimekus väheneb 20 protsenti. Aga Donetsk põleb, Damascus on varemetes, IS lõikab süütutel päid otsast, Moskva ähvardab ja artikkel viis tuleb tolmust pühkida.

Mida meile hiljutised Ukraina sündmused õpetanud on? Aprillis suutis Kiiev tuua välja vaid 6000 sõdurit, ehkki paberite järgi oleks neid pidanud olema 73 000. Üksnes 15 protsenti Ukraina õhuväest funktsioneeris, meeskonnal ei olnud piisavat väljaõpet ja üksnes 31 lennukit oli valmis kasutamiseks. Sõjavägi oli alarahastatud ja halvasti juhitud. Paraku tuli see teadmine Kiievi jaoks liiga hilja, kui Krimm oli kaotatud ja sõda kõrgus juba Ida-Ukrainas.

Isegi juhul, kui Belgia otsustaks alates nüüdsest hakata maksma kaitsekuludeks sellel tasemel, mis NATOga kokku lepitud (ehk siis kaks protsenti SKTst), võtaks vähemalt kümme aastat, enne kui kaitsevõimekus oleks kaasajastatud ja valmis nendeks väljakutseteks, millega tal vastakuti seista tuleb.

Paraku on see kurb lugu Belgia kaitsepoliitikast lihtsalt üks näide Euroopa kaitsepoliitikast – mõnede väheste eranditega. «Fuck Euroopa Liit!»? Jah, ma kardan küll.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles