Andrei Liimets: mis on Eesti riigi mõte?

Eesti lipud. Foto: Margus Ansu / Postimees

Mis on Eesti riigi mõte, küsib värskes Sirbis Andrei Liimets.

Mis on elu mõte? See pole just kõige lihtsam küsimus, millele veenev vastus anda. Eriti selline vastus, mis pärast ühe inimhinge rahuloluga täitmist ka kellelegi järgmisele üle kanduks. Kui laiendada sama küsimust mõnele inimkogumile, ei muutu vastuse andmine ilmselgelt lihtsamaks. Ikka vastupidi. Eriti siis sedavõrd suure ja keeruka moodustise puhul nagu riik. Ometi on Eestile mõtte, narratiivi ja eesmärgi otsimine pidevalt päevakorral, kujunenud vaat et rahvuslikuks hobiks. Võta nüüd kinni, kas tegu on noore riikluse puberteediea või tervistava initsiatiiviga oma ninaotsast pisut kaugemale vaadata.

Väga suure kildkonna jaoks oleks šeff näha Eesti mõttena innovaatilisust, omaenda suurusest kõrgemale sirutamist või igasse keldrissegi ulatuvat wifit. Suure osa avalikust diskursusest on haaranud enda kätte visionäärid, kõige kohta arvavad arvamusliidrid või uitmõtlejad, kellel jagub häid mõtteid kogu inimkonnale, kuid kelle õhinapõhisus tugineb sageli rohkem virtuaalsele kõikvõimalikkusele kui sealt väljapoole jäävale ühtaegu võrratult ja frustreerivalt nüansirikkamale maailmale. Äppides ja veebilahendustes on kahtlemata määratu potentsiaal, kuid neist üksi ei piisa. E-olümpos ongi lahe enesekuvand, aga inimesi jääb ikka vähemaks, aastast aastasse karjuvad üksteise võidu samad sotsiaalprobleemid näljas lastest ja alkohoolikutest isadest ning valimiste suurimaks uhkuseks kipub olema hekseldada nimekuhjast halbadest variantidest kõige vähem halba.

See on kindlasti pessimistlik kirjeldus, kuid peegeldab teise väga suure kildkonna nägemust. E-Titanicut võib olla Titanicust päris keeruline eristada. Mõlemad narratiivid elavad seejuures paralleelselt ja manifesteerivad kordamööda mitmesuguste nähtuste kaudu. Kord on uhke, et meil on laulupidu, Skype ja La Muu, siis jälle masendav, et meil on külm, vähe raha ja omavahel me ka läbi ei saa. Kui inimene on inimesele hunt, siis eestlaste puhul on üks hunt ja teine küülikuraguu. Aga käibetõdede kordamine isegi huumorivõtmes kipub neid kinnistama ja tegelikult on meil hirmsasti vaja värskemat enesekuvandit.

Mure-, kitsas- ja riskikohti on teadupoolest kergem fikseerida kui lahendusi leida. Et lahendusi näikse nappivat, on käegalöömine kerge tekkima, et ootamegi vaikselt viimase noore Londoni-lennukile kadumist, roheliste mehikeste ekskurssi või lihtsalt eurorahaperioodi lõppu, ja paneme siis poe kinni. Eesti riik oleks justkui sportlane. Omal ajal lidus vingeid aegu, aga juba peagi lähenev kolmekümnes eluaasta on spordi mõistes vanuriiga ja vaikselt tuleb hakata vaatama, kuhu medaleid müüa või millisesse tarvetepoodi klienditeenindajaks minna.

Aga riik pole sportlane. Ja rekordajad või jõunumbrid ei saa olla peamiseks edasiutsitavaks motivaatoriks. Paljudele mõjub hirmutavalt, olgu see siis välja öeldud või mitte, et äkki Eesti riigil ei olegi seda suurt mõtet. Seda üht kõlavat raison d’être’i. Ja sealt kipub olema justkui väike samm järjekordse itkurefräänini, et ega riigi ülalpidamine siin Baltoskandia nurgal end ära tasugi. Kui me ei ole parimad, oleme täiesti mõttetud ja olukord, parafraseerides Lennart Merd, on sitt.

Jõllitama kiputakse ikka rikka Lääne-Euroopa või Skandinaavia poole. Tahame maailma koorekihi sekka. Seda muidugi ajastul, mil needsamad arenenud riigid kogu oma tarbimise ja muu butafooriaga nagunii planeedile ühes tema ressursivarudega enam ära mahtuda ei taha. Tähti püüda on ikka hea, aga selle kõrvale võiks jääda rohkem ruumi tasakaalu-usule. Eesti riigi mõte ei saa ju olla teha meist kõigist lihtsalt maailma rikkaimad kodanikud. Norra on maru vahva maa küll, aga kui mõne norralasega rääkida, kiruvad nad ohhoo kui tuttavlikult raiskavat valitsust, lolle poliitikuid, halvas korras teid ja vihmutavat ilma. Ideaalid võiksid jääda suunanäitajaks ja inspiratsiooniallikaks, aga mitte muutuda tuimaks kinnisideeks. Need teevad ühel või teisel moel pigem õnnetuks.

Ja siit jõuame peamise vääreelduseni oma riigi mõtestamisel. Nimelt ootuseni, et riik on see, mis meid õnnelikuks peab tegema, kui ta ometigi ainult normaalne oleks. Ei pea. Riik peaks muidugi aitama luua õiguslikult, majanduslikult ja sotsiaalselt võimalikult soodsaid tingimusi, et kodanik saaks õnnelik olla, aga õnnelik olla tuleb ikkagi lõpuks ise.

Ja see on ka üks põhjusi, miks riigile mingi suure kuldse Sampona töötava mõtte otsimisega umbteele jõutakse. Selle asemel saab igaüks minna ja mõni pisem hea mõte teoks teha. Kodu ära koristada, lapsi kallistada, poole vähem juua või oma ettevõte luua. Veel parem, sotsiaalne ettevõte. Seejuures ei pea võitma mõne kujundusajakirja peapreemiat, aasta lapsevanema vimplit, karsklaseks hakkama või miljoni mahus eksportima. Jumala tore on lihtsalt normaalselt elada. Loetletud asjad ei lõpeta vaesust ega kaota võõraviha, kuid neid probleeme ei lahendagi tõenäoliselt paugupealt või ühe suure ideega. Aegamööda nii rahva kui riigina suuremaks kasvades aga küll.

Ei, ma ei jõua kokkuvõttes suure puändi, valgustava ja originaalse ideeni, mis auditooriumi kahisema, like-nuppu vajutama ja inspiratsioonist õhkama sunniks. XXI sajandi virtuaalsusele ja jagatavusele tuginev kultuur kipubki olema kaugelt liiga lipukirja-, hüüdlause- ja klikipõhine. Ma ei ütle ka, et selle mõtte otsimine tuleks sinnapaika jätta. Minu mõte on ennekõike see, et riigile omistatud läbiva mõtte, mille poole pürgida, ja mõttetuse, millest kohkuda, vahel on hulk pooltoone, millele tuleks neist äärmistest otstest oluliselt rohkem tähelepanu pöörata. Kas või teha eespool loetletud asju ja näiteks naabrilt küsida, kuidas temal läheb. Mõelda suurte maailmamuutmiste kõrvalt väikestele asjadele, millega oma ja teiste elu täna või homme pisut paremaks teha. Ehk leiab see mõte siis ühel päeval ise meid üles.