Rootsi autorite duo jätkab oma riigi õõnestamist realistlike ja tegelikkusele põhinevatele väärtromaanidega. Kas riigiametnikud on sooja koha säilimise nimel võimelised tapma? Kui tihedalt on politseinikud seotud kuritegeliku maailmaga? Kas vanglates ei takistata teadlikult narkootikumide levikut.
Nagu ikka, hangivad Anders Roslund ja Börge Helleström raamatu teemad elust enesest, loovad tegelased, lisavad värvi, aga mitte ehk liiga palju ning valmibki järjekordne suurepärane nordic noir.
Seegi kord on peategelaseks allumatu ja järeleandmatu kriminaalkomissar Ewert Grens, kes on vabanemas õhest painest, kuid saab õlule järgmise. Ega krimkat saa palju lahti seletada, sestap siinkohal autorite sõnum, milliste faktide põhjal raamat sündis.
* Politseiamet on paljude aastate jooksul kasutanud kurjategijaid informaatorite ja agentidena. Seda koostööd salatakse ja varjatakse. Raskete kuritegude uurimise huvides marginaliseeritakse teised kuriteod ning osa uurimisi ja kohtuistungeid viiakse seetõttu läbi ilma õigete alusteta.
* Kurjategijatest agendid on meie aja lindpriid. Kui ta paljastatakse, salgab tema teeneid kasutanud asutus ta maha ja pöörab pilgu kõrvale, kui organisatsioon, kuhu agent sisse imbus, püüab probleemi lahendada.
* Uimastid on tugevad rahustid ja narkar, kes on amfetamiini hinge alla saanud, laenutab hulga pornoajakirju ja kaob oma kongi onaneerima. Seepärast muutub vanglasüsteem, kus pole uimasteid, vanglasüsteemiks, kus valitseb kaos ja hirm ning see seab personalile täiesti uued nõudmised. Kui vangid poleks keemilistest ainetest pilves, oleks Vanglate amet sunnitud töötajate kompetentsust tõstma ja see maksaks raha, mida meie, ühiskond, maksta ei taha.