Eesti põhiseadus ütleb selgelt: «Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole. Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.»
Juhtkiri: Eesti otsib peapiiskoppi
24. november 2014, 11:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seega on mistahes kirikupea valimine Eestis kodanikuühiskonna, mitte riigi sündmus ja nii on seda ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskopi valimine. Kahtlemata on valikul, mille kirikukogu langetab, suur tähtsus EELK-le endale, aga mis kaal on sellel ning omakorda tulevase peapiiskopi valikutel ühiskonna jaoks?
Ühelt poolt on luterlik kirik Eestis kaugel sellest mõjust, mis oli sel sada aastat tagasi, ning isegi sellest, milline mõju on kirikul mõne meie põhjala naabri juures. Liikmeskonna kahanemine ja kiriku rolli vähenemine ühiskonnas on ilmne. Teisalt on tegu siiski ka praegu ühe suurima kodanikuühiskonna organisatsiooniga.
Üks küsimus on, kas EELK eesotsas oma tulevase peapiiskopiga tuleb kaasa Eesti ühiskonna liberaliseerumisega, avatumaks muutumisega ning annab sellesse oma panuse või püütakse jääda sotsiaalse konservatiivsuse kantsiks. Nagu tänase lehe arvamusloos osutab teoloog Alar Laats, on mõlemad teed meie naaberriikide luterlikes kirikutes esindatud – liberaalsed valikud Soomes, sotsiaalselt konservatiivsed Lätis. Alar Laats märgib: «Noorema ja harituma põlvkonna jaoks on EELK kuvand üsna ebameeldiv – väike obskurantistlik moskvaliku maailmavaate ja ugandaliku poliitikaga kirik. Isegi kui see on tegelikkuse karikatuur, siis ometi iseloomustab see teatud määral kiriklikku reaalsust.»
Ühelt poolt on see kiriku kui ühe oma teed otsiva organisatsiooni enda küsimus, mille saab lihtsustada tasemele: kellele tahetakse meeldida; milliseid gruppe tahetakse oma tegevusse kaasata, keda kõrvale jätta. Teisalt on neil valikutel siiski mingi mõju kogu meie vaimse ruumi suundumustele. Kas kuulutatakse sallivust ja õhutatakse seda ka oma liikmeskonnas või kaldutakse pigem ülejäänud ühiskonnaga pragama? Kas suurendatakse tekkinud ja tekkida võivaid väärtuslõhesid või ehitatakse sildu inimeste ja nende vaadete vahele? Kas kuulatakse teisiti arvajaid või põrutatakse neile kantslist: teil ei ole õigus.
Väga oluline on seegi, mis moel suudab uus peapiiskop suunata kiriku varade küsimusi. Kahtlemata on nii kirikuhoonetel kui muudel kiriku kunstiväärtustel laiem kultuuriline tähendus ja Eesti maksumaksja ongi aastakümnete vältel toetanud kirikuhoonete restaureerimist. Millisel kombel nende ettevõtmistega edasi saab minna, on suurel määral küsimus uuele EELK peapiiskopile.