Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Roy Strider: erakonnad ei sobigi Eestisse

Kas demokraatia peaks kaduma või muutuma? Otsedemokraatias saame ise oma ideid esitada ja hääletada, oma probleeme lahendada nõukogudes, kus meid esindavad tagasi­kutsutavad delegaadid, kes vastutavad konkreetse seisukoha eest, kirjutab kolumnist Roy Strider.

Demokraatlikest väärtustest on Eestis räägitud rohkem, kui keegi jälgida jaksab. Kirjas ja kõnes kuulutatakse meil demokraatiat kui usku. Kuid ükski demokraatia mudel ei ole universaalne, vaid sõltub ühiskonnast, keskkonnast ja paljudest teistest olulistest teguritest.

Siin valitsev esindusdemokraatia ei muutu kunagi demos kratos’eks – rahva võimuks –, praeguse süsteemi jätkudes on raske näha tekkimas osalusdemokraatiat. Eesti võiks taandada erakonnad praegusel kujul ning võtta kasutusele otsedemokraatia.

Esindusdemokraatia idee järgi peavad kodanikud delegeerima oma tahte teisele tasandile, riigi valitsejatele. Nemad omakorda peaksid oma oskused pöörama valijaid teenides kodanike ja ühiskonna hüvanguks. Kuid neoliberaalses kapitalistlikus süsteemis on lisandunud veel kaks uut, eel- ja vahetasand. Eeltasandil paiknevad erakonnad ning erakondi rahastavad korporatsioonid ja suurettevõtjad. Ja vahetasandil ... jälle erakonnad!

Neid tasandeid on ühiskondlikult vaikimisi aktsepteeritud. Seega serveeritakse läbi kodanike maksuraha ja korporatsioonide kuludega kaetud kampaaniate valimiseks vaid erinevate (kuid samade eesmärkidega) läbipaistmatute gruppide huve.

Erakonnad on Eestis riigi väiksuse tõttu mugaval positsioonil: olles otseselt seotud ressursside üle valitsemisega, pööravad nad oma positsioonist tulenevate hüvede jaotamisel suuremas osas «eeltasandi», s.o iseenda poole.

Osalusdemokraatia Eesti moodi parteidega ei taga kunagi kogukonna, saati siis ühiskonna ja selle juhtimise täielikku läbipaistvust, mis ometi on sellise korralduse peamiseks eesmärgiks. Võimuesindajad kipuvad kogukonna tahet eirama või moonutama.

Mida peaks tulevikus teisiti tegema?
Võime oletada, et kodanikuühiskond tugevneb, kolmanda sektori mõju kasvab. Kuid pelgan, et kaasamine on puudulik isegi vastava struktuuri loomisel (mida viimastel aastatel tehakse), kuna see ei tekita soovi osaleda selles pehmelt öelda keerulises korralduses. Läheb nõnda, nagu seaduses praegugi ettenähtud rahvaalgatuse võimalusega – need kukutatakse alati läbi.
Eestit on Eesti enda soovil hakatud nimetama heaoluriigiks.

Tunnistagem aga, et Eesti on liiga väike suurte heaoluparteide jaoks. Siirdeühiskonnas, mida me ikka veel oleme, on alati peitunud suur oht võimu koondumiseks. Võimu konsolideerimiseks andis mõnusa platvormi juba 1990ndate lõpus parteidele asutamiseks või olemasolemiseks kehtestatud minimaalselt 1000 liikme tingimus.

Täna räägivad suurerakondlased nõukaajaga sarnase muhelusega: «Partei aitab, partei paitab!» Ja kurb ja piinlik tõde on, et lojaalsele heaoluparteilasele leidub alati töökohakene, mõnele mitugi. Vastutasuks tuleb olla truu «peakorterile», tuleb küsimusi esitamata hoida töös seda veidrat mafioosset struktuuri. Täpselt selline, nagu on demokraatia olukord riigis, on see ka Eesti parteides – peaaegu alati läheb kõik nõnda, nagu «üleval ette otsustatud», ainuüksi parteibroilerite hulk lämmatab vabamõtlemise.

Nii parteidele kui ka valijatele paistab arusaamatuks jäävat, kuhu me oma ideoloogilisi taotlusi minetavate erakondade juhtimisel siirdume, milline on Eesti tegelik eesmärk? See ei saa ometi seisneda vähemuse võimus või «viisaastakutes», nagu NATOsse või euroliitu pääsemine, euro saamine. 

Kiur Aarma kirjutas minu Facebooki lehele: «Maailm on «platvorme» täis. TVs näidatakse iga reklaamipausi ajal sulle 10 «platvormi» – lubades kõike, mida saab soovida – muusikat, valgust ja raha, eks. Aga seda vahvat ja värvilist tsirkust kureeritakse direktori toast, ainsaks ihaluseks võim. Vasakpoolne, parempoolne, ülapoolne, alapoolne – anything goes! Peaasi, et masin töötab. Ja nupud on nomenklatuuri käes.» Midagi on valesti.

Ikka veel usutakse, et demokraatia saab toimida ainult jõukas riigis, otsedemokraatia võib aga osutuda üldse võimatuks. Meenutagem, et 18. sajandil arutleti tõsimeeli, kas valdavale osale inimkonnast on võimalik leida muud kasutust peale töömasinateks olemise.

Nüüd võiks uskumuste asemel tõstatuda sarnane küsimus: kui aus või õiglane on valdava osa inimestest muutmine tarbimismasinateks, mehhaanilisteks, ebaarutlevateks subjektideks, kelle eest tuleb niikuinii kõik tegelikud otsused ära teha?

Lisaks konsensusdemokraatiat viljelevale Šveitsile, Belgiale, Liibanonile, Rootsile, Kanada piirkondadele, paarile USA osariigile, on tänapäeval kogukondlikule otsedemokraatiale rajatud palju väiksemaid ja vaeseid ühiskondi.

Näiteks Chiapases, Mehhiko ressurssidelt rikkaimas, kuid elatustasemelt vaeseima osariigi džunglites varjuvad zapatistide kommuunid, mis toimivad armee poolt ümberpiiratuna, ainelises kasinuses, kuid elujõulises otsedemokraatias. Zapatistide kogemus näitab, et hääletamine on küllalt harv. Enamasti jõutakse kogukondades arutamise teel konsensuseni.

Eestlased on taibanud, et valitavad ei esindagi enamasti oma valijate, vaid omaenese ja veel rohkem rahastajate või parteiladviku huve. Ja seaduse järgi on peaaegu alati kõik JOKK. Erakonnad võitlevad võimu ja oma liikmete erahuvide eest.

Samas, seadus ja inimeste tahe on kaks eri asja. Kui me praegu lepimegi olevaga, justkui soovimegi imelikku ja röövellikku süsteemi, siis miks? Kas seetõttu, et vargsi unistatakse ise ladvikusse pääsemisest? Või lepime lootusetusest, käegalöömisest?

President Ilves viitas oma kevadises kõnes Eesti Ajalehtede Liidu meediakonverentsil tõsiasjale, et sõnadel peab olema mõju. «Ebademokraatlik riik ei talu vaba sõna,» rõhutas Ilves lisaks.
Aga vaid sõnavabadus ei garanteeri demokraatiat, loeb ka soov rääkida. Ning just sellest soovist on Eestis puudu.

Demokraatia võib seaduse järgi olemas olla, kuid mitte toimida. Usk rahva käes olevast võimust on tänaseks läinud.

«Teeme ära!» ideepank on vahva algatus. Esindusdemokraatias ei küsi poliitikud inimestelt, millised on nende ideed, kui just pole tegu valimistsirkusega. Otse- ja konsensusdemokraatias loevad just ja ainult inimeste ideed.

Kui inimesed räägivad, et valitsus on kehv või et riigikogus on jobud, siis tahavad nad võimuritest lahti saada. Kahjuks pole selleks seaduses ette nähtud ühtegi toimivat mehhanismi peale artikli alguses kirjeldatud neljatasandilise süsteemi – erakondluse, mis võrdub rahva ja võimu võõrandumisega.

Otsedemokraatia on valitsemise vorm, kus kõik otsused võtavad valitsuse asemel vastu otsustusprotsessis osaleda otsustanud inimesed. Erinevalt protsessile orienteeritud esindusdemokraatiast on otsedemokraatia meetod suunatud tulemusele.

Otsedemokraatia töötab tõhusalt väikestes kogukondades. Eesti on tilluke kogukond, mis jaguneb omakorda veel väiksemateks kogukondadeks. Suuremate, üldisemate probleemide puhul peavad kogukonnad oma seisukohti võrreldes läbi rääkima.

Praeguse hierarhilise, ülevalt alla ülesehituse asemel muutuks kogu ühiskond horisontaalsete, sidusate rakkude võrgustikuks, mis vastavalt probleemide olemusele ise ümber organiseeruks.

Inimesed õpiksid jõudma konsensuseni ja olema aktiivsemad. Vaidlemine on keeruline? On küll. Aga kas teadsite, et ka praegu ei loe riigikogulased sageli hääletamisele minevaid seaduseelnõusid läbi?

Kogukondades tehtavad otsused võtaks vastu kodanike üldkoosolek, kes valiks ka tagasikutsutavad juhid ja organiseeriks otsustatu elluviimist. Samuti valitaks delegaadid, kes koordineeriksid laiemas võrgustikus toimuvat. Regionaalset võrgustikku juhitaks läbi kogukondade föderatsiooni, kasutades delegaatide struktuuri.

Esindusdemokraatias saadab või volitab rahvas oma esindajad parlamenti, kus neil on voli valijate tahtest sõltumatult peaaegu kõigis küsimustes iseseisvaid otsuseid vastu võtta. Eesti ei tunne valijate poolt saadikute või seaduste tagasikutsumise juhtumeid.

Otsedemokraatias saame ise oma ideid esitada ja hääletada, oma probleeme lahendada nõukogudes, kus meid esindavad tagasikutsutavad delegaadid, kes vastutavad konkreetse seisukoha eest. Kogukonnad muutuvad sisuliselt väikesteks muutuvate liikmetega riigikogudeks.

Enamuse tahte domineerimist saab vähendada konsensuse reegli lisamisega – enamus peab vähemusega viimaks konsensusele, üksmeelele jõudma. Suuremate otsuste tegemine toimuks referendumiga, nagu näiteks Šveitsis. Nõnda kaovad ka «professionaalsed poliitikud».
Aga mis saaks siis praegusest parlamendist?

Parlamenti selle praegusel kujul otsedemokraatias ei ole. Saab olla vaid delegaatide, saadikute kogu, kelle pädevuses pole otsustada muid küsimusi kui vaid neid, milleks täpselt nad on kogusse saadetud. Ning ka siis pole neil õigust teha otsuseid oma läkitajate eest. Loomulikult on saatjatel võimalus saadik kohe tagasi kutsuda, kui ta ei esinda teda kogusse saatnud inimeste seisukohta.

Kohe hakkavad erakonnad roostest puhtaks nühkima oma häälepüüdmismasinaid. Peagi saabuvad valimised, kuid kas meil on, keda valida? Või on meil ka võimalus muuta kehtivat demokraatia vormi?


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
KOLMIKVALLA NIMEPANEK
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.ee
Elu24
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
Tarbija24
Välisuudised
Arvamus
Kultuur
VIIMASED GALERIID
Arhiiv