Hoolekandes püsib läbi aastate üks ja seesama probleem – võõristus endast teistsuguste suhtes, kirjutab AS Hoolekandeteenuste Erastvere, Kodijärve ja Tartu Kodu juht Imbi Rego.
Imbi Rego: ületamatuna tunduv võõristus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Istudes ühes peielauas koos meie hooldekodu elanikega, küsis minult kõrval istuv proua, kes ise ei ela hooldekodus: «Kuidas nad teil on seal, kas on vägivaldseid ka?». Hetkeks ma kahvatusin, kuid siis kogusin ennast, heitsin pilgu meie Kodu elanike poole ja vastasin: «Ei, me oleme üks suur pere ja kõik on toimekad inimesed.» Endal süda värises sees ja peas tiksus mõte, kui piinlik mul Kodu elanike ees on.
Terveks nädalavahetuseks jäi see mu pähe keerlema. See oli just ehedaim näide sellest elust, mis puudutab meid kõiki, seda tunnet, et ma olen teistest erinev ja seda tuuakse koguaeg rõhutatult esile, samas mul puudub võimalus ennast kaitsta, sest ma olen arg. Meie Kodu elanik on arg, mitte sellepärast, et tal pole julgust, vaid arg, sest ka temal on piinlik, kohutavalt piinlik. Alates sellest ajast, kui ta elu keerdkäikude tõttu kunagi sattus hoolekandeteenusele. Tal on piinlik selle pärast, et ta justkui tahaks olla lihtsalt inimene aga teised tuletavad pidevalt meelde, et ta on erinev.
Vaatamata sellele, et Kodu elanikul on omad unistused, on ta teiste arvates ikkagi erinev. Teatud mõttes on see vaimne lõks, kuhu oleme osa inimesi endi seast ajanud. Me isegi ei pane enam tähele, et me peame sellist suhtumist iseenesestmõistetavaks. Paljudel meil puudub oskus näha ennast teise inimese olukorras.
Kui rääkida hoolekande käekäigust viimase kümne aasta jooksul, siis peamine teema, millega kokku puutume, ongi võõristus endast erineva suhtes. See on tunne, mis paljudes inimestes on. Selle ümberkujundamiseks ei ole vaja raha, vaid vaimset tolerantsi ja tarkust ning sisemist julgust. Mitte haletseda, vaid innustada inimesi, kel endal vaim ja jõud on raugenud.
Miks ma seda kirjutan täna? Sest minu meele teeb kurvaks, et ka meil, kes me igapäevaselt seda tööd teeme ja aitame abivajajaid, puudub usk selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Mina olen töötanud hoolekandeasutuse juhina ca kuus aastat ja enne seda veel sama kaua teinud vahetut klienditeenindaja tööd – kokku 12 aastat ja ikka on üks asi üsna stabiilne. See puudutab meid ennast, kes me tegelikult kardame muutusi. Me kardame neid nii hirmsati, et iga muutuse puhul, mida plaanitakse, et klienditöö sisulist kvaliteeti paremaks muuta, hakkame koostama nimekirju, miks seda asja teha ei saa, kui halb mõte see on jne. Aga kelle vaatevinklist? Ikka meie endi, mitte nende inimeste seisukohalt, keda me igapäevaselt teenindame. Mugavustsoonist väljatulek on ebameeldiv. Õnneks mitte siiski päris kõigile, meie seas leidub inimesi, kes on väga tublid ja lähevad uuendustega kaasa.
Mina olen kogu enda elu uskunud paremasse tulevikku ja kõigisse inimestesse, kellega ma olen kokku puutunud. Inimesega kohtudes näen ma eelkõige tema isiksust, vahetut olekut ja emotsiooni, mitte diagnoosi. See on nii tore ja ma naudin seda ning unistan, et ühel päeval me alustame teise inimesega juttu ja küsime «Kuidas sul läheb?», «Mis sulle meeldib?», mitte ei küsi «Kui hull sa oled?». Olenemata sellest, kas inimene elab hooldekodus – mis sisuliselt ei ole midagi muud kui elukoha üürimine koos professionaalse juhendamisega – või enda kodus.
Mind ei sundinud seda artiklit kirjutama mitte tähelepanuvajadus, vaid eelkõige tunne, et kui kunagi peaksin mina olema abivajaja, siis ma tahaksin, et inimesed, kes hoolekandes töötavad, teaksid, et ma tahan abi saada, et elada enda elu rõõmsalt, et minust peetaks lugu kui võrdväärsest partnerist, et ma lähen kellelegi korda ning minu individuaalsust märgatakse. Ma ei taha maksta ainult majutuse ja toidu eest ja mõelda, et see on kogu teenus, mida ma vajan. Ma vajan enamat – innustust ja usku, mis minus võib-olla siis on kustunud, aga sina saad mulle selle tagasi anda, kui sa julged mind toetada. Ning ära õpeta mind ennast haletsema, vaid «aita Kodust välja!».
See mõttekäik on pühendatud kõikidele mu kolleegidele, kellega oleme aastatepikku koos töötanud ja ühiselt erihoolekandes muutusi ellu viinud. Nüüd on aeg vaadata tagasi ja mõelda, kus me olime ja kuhu me oleme jõdnud. Kõik polegi nii hirmutav! Meie Kodude elanikud on meile tänulikud, et oleme nende heaks nii julgeid ja toetavaid otsuseid teinud.
Täna käivad meie Kodude elanikud tööl, koolis, kogukonnas teenuseid tarbimas, ühisüritustel. Me pakume neile elukohta ja toetust, et nemad saaksid meie juhendamise toel enda unistusi realiseerida. Aitäh sulle, kes sa töötad erihoolekande valdkonnas! Seda artiklit lugedes vaatad enda hinge ja mõistad, kui palju on sõltunud sinu panusest ja pühendumusest. Ära kaota usku enda töösse!