Maailmas on piisavalt põnevaid paiku, kuhu ihkaks kiigata. Enamasti on oma silm kuningas ehk siis vahetu ekskursioon teretulnud. Aga vaat kriminaalide maailma kipuvad vähesed, mistap on külaskäik läbi raamatu turvalisem. «Siberi haridus» avab kurjategijate maailma uksed ja lubab piiluda nii keldrisse kui hämarasse nurka.
Teatakse, et on seaduslikud vargad, vorõ v zakone, on autoriteedid, tätoveeringud ja kurjategijate aukoodeksid. Paraku pole võimalust teemasse süvitsi süüvida senimaani olnud. Nüüd on.
«Siberi haridus» on harukordne lugemisvara. Põhjalik, täpne. Põhjustanud Euroopas mõningase sentsatsiooni – raamatut on tõlgitud paljudesse keeltesse ja juba valmistatakse linateost.
Nikolai Lilini õige nimega Nikolai Veržbitski on sündinud Transnistrias Siberi kurjategijate kogukonna järeltulijana.
Kriminaalide maailm on kui omaette riik, mis asub kõikjal ja mis allub kindlatele reeglitele ja seadustele. Kes reeglitest kinni ei pea, lõpetab maise teekonna ruttu. Mõistagi on ka vastasseisud – nagu igas perekonnas – kui noored ihkavad võimu ja tahavad kehtestada oma elufilosoofia. Kusjuures ka kriminaalne noorus on alla käinud, kirjutab autor, sest ihkab mugavat, reeglitevaba elu.
Raamatu minategelane on samuti noor, kuid austab seadusi – kriminaalide seadusi mõistagi – ja kogenud kurjategijaid, seaduslikke vargaid ehk siberi mõistes ausaid urkasid, kes talle (elu)õpetust jagavad.
Seal maailmas on iga detail paigas. Kuidas tervitada, mida rääkida, milliseid väljendeid kasutada, kuidas juua tšifiiri, edastada ja vastu võtta sõnumeid, teha tätoveeringuid, mille viimne kui element räägib oma lugu, mil moel suhtuda naistesse, jumalasse ja miilitsasse, kellega seaduslik varas rääkida näiteks ei tohi. Kuidas toimib kriminaalide kogukond, millised on suhted naabrite ja võimuesindajatega. Milline on elu noortevanglas, kus erinevad rühmitused võitlevad võimu pärast ning homosuhted igapäevased.
Kriminaalide ühiskond on tavainimesele kummaline, tundub emotsioonitu ja liialt reeglitele põhinev. Asjad lihtsalt on sellised, nagu on. Kui öeldakse, et miilitsad on vaenlased, siis tuleb neid tappa ning see toob kuulsust ja au. Hetkekski ei teki kurjategijates küsimust, et riik ei saa ju toimida võimustruktuurideta ja äkki on hoopis nemad ise väärkehad. Aga ei, ausatel kriminaalidel on nende endi seadustest tulenev õigus kurja teha ning kes takistab, see sureb.
Ei tea, kas nõrganärvilistel tasub raamatut lugeda, kuid teisalt pole mõtet pead liiva alla peita – see, millest räägitakse, on tegelik.