Eestis on juba 2004. aastast ilus komme tunnustada aumärgiga vapraid kodanikke, kes on tabanud kurjategija, aidanud sellele oma julge tegutsemisega kaasa, hoidnud ära kuriteo või aidanud selle ohvrit. Tänasest lehest saate lugeda, milliste julgete ja heade tegudega said hakkama selle aasta kodanikujulguse aumärgi kavalerid. Mitmegi loo juures saame mõelda, mis koledused oleks nende inimeste sekkumiseta veel juhtuda võinud – nad päästsid elusid ja mõned neist seadsid seejuures ohtu ka enda elu.
Juhtkiri: Kõige tähtsam on tahe abistada
20. november 2014, 13:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Abivajajate märkamist peaks rohkem olema ka palju argisemates oludes. Ka siis, kui märkate rahvarikkal tänaval maaslamajat, on kohane peatuda ja veenduda, et sellele inimesele on abi kutsutud. Ka siis, kui teile tundub, et pealtnägijaid on ju palju ja küllap keegi teine, asjatundlikum ja tugevam, on juba kuidagi reageerinud, on igati õige uurida, kas see ikka on nii.
Mingit kasu pole rahvalikest ohkamistest, et just «meie, eestlased oleme» või «meil Eestis on inimesed» nii tuimad, hoolimatud ja arad, et üksteise aitamist pole lootagi. Esiteks ei saa keegi meist teha võluväel paremaks abstraktset rahvast – s.t «neid teisi», kes on niisugused või naasugused. Me saame muuta oma käitumist ja alustada kasvõi mõtlemisest, mida me ühes või teises olukorras teeksime. Kõige tähtsam on tahe abistada. Teiseks ei pruugi erilise hoolimatuse omistamine oma kaasmaalastele üldse õige olla, mida tõestavad kasvõi seekordsed kodanikujulguse lood.
Kolmandaks on abistamise dilemmad ja paradoksid selleks liiga üldinimlikud, et neid üksnes oma rahvale külge pookida. Neid üldinimlikke omadusi, mis takistavad hädasolijate abistamist, võiks teada ning juba see aitab oma käitumist muuta. Näiteks on hästi teada, et inimesed üldiselt ei kipu maaslamajat abistama. Selle kohta on nii šokeerivaid näiteid kui ka veenvaid katsetulemusi. Koguni tiheda liiklusega tänaval astub enamik maaslamajast lihtsalt mööda: küllap keegi teine tegutseb, inimesi on siin nii palju. Optimistlikum sõnum on, et kui leidub keegi, kes võtab initsiatiivi ja ütleb, mida teha, siis on samad möödakõndijad juba järgmisel hetkel abivalmid ja osavõtlikud tegutsejad. Keegi lihtsalt peab nende seest abistaja ja tegutseja esile võluma. Mõelge, et see, kes äratab teistes abistaja, võite olla ka teie.
On väga hea, et Eesti justiitsministrid on juba aastaid tunnustanud vapraid kodanikke. See on esiteks kinnitus konkreetsetele inimestele, et nende julge tegu pole läinud tühja ja Eesti ühiskond tänab neid. Teiseks on selles sümboolselt ka laiem üleskutse kodanikujulgusele, kaasinimeste abistamisele ning üksiti meie kõigi elukeskkonna turvalisemaks muutmisele.