Uudisaates «Reporter» toimus mõni aeg tagasi telefoniküsitlus, kus sooviti teada, kas televaatajad on pidanud loobuma hambaravist rahapuuduse tõttu. Tervelt 88 protsenti helistajatest vastas jaatavalt ja ainult 12 protsenti vastanutest nentis, et nad ei ole pidanud seda tegema.
Kui valim oleks olnud esinduslik, siis tuleks selle tulemusi pidada katastroofilisteks. Õnneks on sellised teleküsitlused puhas meelelahutus, mille vastusest ei saa järeldada mitte midagi. Küll aga annab see suures osas vastuse küsimusele, miks neil 88 protsendil hammaste raviks raha ei jätku. Põhjus on üsna lihtne: tasulisele telefoniküsitlusele vastavad inimesed oma kulutusi ei jälgi ehk lihtsalt öeldes raha ei loe ja sellepärast on ka tihti või isegi pidevas rahapuuduses.
On ju tuntud ütlus, et rikkaks ei saa mitte see, kes palju teenib, vaid see, kes vähe kulutab. Maailmas on palju näiteid rikaste inimeste väga tagasihoidlikest kulutustest ja eluviisidest. Näiteks üks maailma rikkaimaid inimesi, legendaarne investor Warren Buffett elab ühes ja samas üsna tagasihoidlikus majas alates juba 1958. aastast. Buffetti vara väärtuse hindab Bloomberg 71 miljardile dollarile – 200 korda rohkem kui Oleg Ossinovskil, kes on Äripäeva hinnangul Eesti rikkaim inimene.
Äärmusliku kokkuhoidjana on tuntud ka Skandinaavia maade rikkaim inimene, mööbliketi Ikea omanik Ingvar Kamprad, kelle vara väärtus on 120 korda suurem kui Ossinovskil.
Ka Kampradi maja on üsna tagasihoidlik, ta sõidab 15 aastat vana Volvoga ning kuuldavasti eelistab käia poes õhtuti, kui kohe realiseerimisaja ületavad toidukaubad on alla hinnatud.
Kui pärisinimeste juurde tagasi tulla, siis mida väiksema sissetulekuga inimesed, seda olulisem on kontroll kulude üle. «Reporteri» telefoniküsitlus ei olnud kallis, maksis ainult 50 senti, aga ma olen üsna kindel, et tegemist ei ole nende inimeste ainsate kulutustega kes teab mille peale. Üsna tihti olen supermarketi järjekorras seistes pannud tähele, kuidas inimesed kassa juures oodates ajaviiteks nende lähedusse paigutatud nänni uurivad ja kuidas see lõpuks ostukorvi maandub. Kohe kindlasti pole tal seda vaja olnud, emotsiooniost tehti hetkemõjul ning üks ajendeid oli asjakese odavus.
Iga ost eraldi ei pruugi tõesti maksta suurt mitte midagi, aga kui seesuguseid hetkeajendil tehtud ostukesi kujuneb palju, või veel hullem, kui ostukeste tegemine kujuneb harjumuseks, võib nende lõppsumma kujuneda üsna suureks.
Kõige lihtsam viis mõttetute kulutuste piiramiseks on mittehädavajalikud ostud kirja panna ning nädala või kuu lõpul asjatult kulutatud summa kokku lüüa. See võib küll olla veidi tüütu, aga uskuge mind, see tasub ennast kuhjaga ära. Seda muidugi ainult siis, kui te ka vastavad järeldused teete ning oma tarbijakäitumist korrigeerite.