Ahto Lobjakas: Putini 19. sajandi maatriks

Angelina Jolie Foto: SCANPIX

Kuigi Venemaa eksisteerib koos meiega 21. sajandis, pärineb tema juhtide põhiimpulss 19. sajandist. Selleks on suurriiklike huvide maksimeerimine kõigi vahenditega, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

 

Uus on hästi unustatud vana. Palju saab selgemaks, kui vaatame otsa sellele, mis tegelikult on ammu ilmne, aga mida harjumus ei luba meil näha. Näiteks et tänapäeva Venemaa pole mitte 21. sajandi, vaid 19. sajandi riik. See mõte ei ole iseenesest uus. Euroopa Liidu välispoliitika väljapaistvaim apologeet Robert Cooper jaotab oma kuulsas teoses «Riikide murd(u)mine» maailma kolmeks: eelmodernsed, modernsed (ehk uusaegsed) ning postmodernsed riigid. Esimest jaotust kõrvale jättes saame vastanduse: EL koosneb postmodernseist riikidest, kes on õppinud suveräänsust jagama. Tema vastas seisavad Ameerika Ühendriigid – modernistlik riik, mis kaitseb oma suveräänsust kiivalt (aga õnneks jagab ELiga väärtusi). Venemaale pühendab Cooper vähe ruumi, eeldades – ekslikult, nagu teame –, et selle riigi minevik on minevik.

Cooperi kaudu jõuame esimese suure tõeterani: ajale jalgu jäämine ei tähenda tänapäeva maailmas tingimata nõrkust. Vaadakem Islamiriiki ja Al-Qaedat enne seda. Teemakohasemalt: vaadakem Venemaad. Mida me näeme, on 19. sajandi riik, mis nutab taga 20. sajandi maailma, lootuseks tehnoloogia, mis otsapidi ulatub 21. sajandisse. Kuigi Venemaa eksisteerib koos meiega 21. sajandis, pärineb tema juhtide põhiimpulss 19. sajandist. Selleks on suurriiklike huvide maksimeerimine kõigi vahenditega. Eelmine sajand lisas revanšistliku motivatsiooni (Nõukogude Liidu lagunemine kui 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof).

Šokeeriv kergus, millega Putin lõhub 21. sajandi maailma tõsiseltvõetavust, on nii tunduvalt mõistetavam. Samamoodi peaks selgemaks saama, et mingit kasu pole käteringutamisest (mis saab 1975. aasta Helsingi lõppaktist) ega ükskõik kui reaalpoliitilises kuues moraalilugemisest (ka Venemaa huvides on julgeolekupoliitiline stabiilsus maailmas). Putini Venemaa pole 21. sajandile midagi võlgu – vastupidi. Meie maailma tõe- ja moraalikriteeriumid pole arvestamiseks, vaid ärakasutamiseks.

Hea sissevaate Putini maailma annab Igor Jurgens, varem kõrgemat sorti akadeemiline nõunik Kremlis, praegu hästiinformeeritud kõrvalseisja usutluses, mis ilmus Novaja Gazetas 14. novembril. Selles paigutab ta Putini & Co 19. sajandist lähtuvale teljele, mis tänaseks on teatud mõttes taas seal, kus oli Nikolai II pärast Witte lahkumist ja Stolõpini surma, mil «hävines nende inimeste pingutustest kantud tahe edendada Venemaad rahumeelselt ning maad võttis ekspansionistlik, militaristlik kurss».

See on maailm, millesse sobivad hästi Clausewitz 19. sajandi algusest – «sõda on poliitika jätk teiste vahenditega» – ning paarkümmend aastat hiljem Briti peaminister Lord Palmerston, kes läks ajalukku lausega «Meil pole igavesi liitlasi ning meil pole alatisi vaenlasi. Igavesed ja alatised on meie huvid ja meie kohus on neid järgida». See on kontekst, mis on mõtteliseks koduks Putini märkusele Austraalias toimunud G20 tippkohtumisel, et tema suhted Saksamaa kantsler Merkeliga pole Ukraina kriisi ajal muutunud: «Me lähtume oma huvidest, mitte isiklikust meeldimisest või mittemeeldimisest.» Samast ooperist on pärit poliitiliste kontaktide kultiveerimine Lääne-Euroopa paremäärmuslastega, ökoaktivistide väidetav rahastamine, Orbani Ungari meelitamine, Itaalia kogemusteta peaministri Renzi piiramine ning ähvardustega pikitud komplimendid Prantsusmaale. Ei midagi isiklikku, huvid on põhilised.

Putini kurss anakronismi annab talle teatavad tugevused. Esmajoones juba mainitud kaosekülvamise läänemaailmas, mille reaktsioonides solvumisimpulss seguneb tühja tuult tallates peataolekuga. Putini paljuvaetud kiindumus propagandasse ning goebbelslikku suurde valesse on lihtsalt olukorra ratsionaalne ekspluateerimine. G. W. Bushi shock and awe (vabas tõlkes «ehmatuse ja hirmutamise taktika») saab Putinilt väga postmodernse tõlgenduse. Postmodernism on seda serviti kasutama õppinud modernisti kätes võimas relv – seda enam, mida vähem kasutaja on kammitsetud üldinimlikest moraalinormidest. Mees, kes ühesuguse kergusega asetab daami õlgadele villase pleedi ning ähvardab vastaseid tuumasõjaga, lihtsalt ei mahu 21. sajandi enesekaemusse. Kuigi võiks, arvestades, mis on postmodernismiga juhtunud väljaspool poliitikat.

Aga anakronismis on samuti nõrkusi. Ülalosundatud Jurgens osutab, et ajalugu ei kordu. Putin ei ole Nikolai II, tema kanda on ka «bolševistlike tsaaride» pärand. Märkimisväärsel osal materjalist – Venemaa elanikest –, millega ta peab arvestama, on kontakt 21. sajandiga. Tagasipöördumist 19. sajandisse ei tule, ütleb Jurgens, ajalugu seab sellele kõigepealt majanduslikud ja siis poliitilised küsimärgid. Vahepealne aeg samas nõuab ohvreid.

Tulevikku ei ole kunagi suunatud vaid olevik (esmapilgu jõudude vahekord), muidu oleks Putin juba võitnud. Samal rindel seisavad oleviku kõrval ka tulevik ja minevik ning need kaks viimast on võimalik panna töötama Putini vastu. Lääne, esmajoones USA ja Saksamaa väljakutse on ohvrite minimeerimine. Elementaarne sellises strateegias peab olema enesele aruandmine, kuivõrd viljatu ja aegaraiskav on otsida ühisosa Putiniga 21. sajandi eelduste pinnalt. Ühisosa 19. sajandiga saab definitsiooni järgi olla väga piiratud (meenutagem Merkeli lauset «Putin elab teises maailmas») ning kannab endas alati valikut suure sõja ja ennetava lüüasaamise riskide vahel (NATO ühtsus ja artikkel 5). Töötava strateegia eesmärk peab olema Putini 19. sajandi maatriksi lõhkumine. Iseenesestmõistetavad vahendid on majanduslik surve (sanktsioonid pole tõenäoliselt kaugelt sama mõjuvad kui nafta hind ja rubla kurss) ja Venemaa elanike soontes voolava 21. sajandi vaktsiini tugevdamine 19. sajandi viiruse vastu. Arvesse tulevad ehk asjakohaseil tasandeil ka futuristlikumat laadi tehnoloogilised survestus- ja lahendusmeetodid.

Eesti osaks on sajandite piiri hoidmine oma idapiiril ning «mitteallumine provokatsioonidele» – muuhulgas hoidumine kiusatusest ise end taas 19. sajandisse transportida, et rahvusriigi asjad lõplikult selgeks rääkida. Seal kaotaksime niikuinii.