Oo üllatust! Väike Luksemburg on rikas nagu troll ning saavutanud selle aktiivselt soodsat maksukeskkonda pakkudes, mistap on nende juurde oma raamatupidamisega kolinud sadu firmasid – nii Apple kui ka Amazon, nii PepsiCo kui ka Coca-Cola. Ning – oh veel suuremat üllatust – 18 riigile jõukust toonud aastat Luksemburgi peaministrina töötanud Jean-Claude Juncker sai just äsja Euroopa Komisjoni juhiks!
No kes oleks võinud arvata, et asjalood sedapsi on? Selle «Luksemburgi lekke» päevavalgele toomiseks tegi palehigis tööd mitukümmend ajakirjanikku kümnetest riikidest! Niisugune info on kindlasti ennekuulmatu persoonile, kes millegipärast 19. sajandi keskpaigas elusalt külmutati ja möödunud nädalal vapustava paljastuse saatel äratati.
Tema viimane mälupilt Luksemburgist on tugevas kontrastis tänasega. Enne rauamaagivarude avastamist 1870. aasta paiku andis see agraarne väikeriik väljarändes silmad ette praegusele Ida-Euroopale. 30 aasta jooksul pages vaesuse eest kolmandik rahvast. Nõrgem oli ka rahvusidentiteet. See sai märkimisväärse turgutuse alles 20. sajandi keskpaigas, kui natsid riigi okupeerisid ja Reichi provintsiks kuulutasid. Pärast seda elamust minetasid luksemburglased neutraalsuse-usu ja lõid kohe kampa, kui NATO asutamiseks läks.
See, et Luksemburg on üks egoistlikult tuleviku pärast muretsev riik, ilmnes järgnevatel kümnenditel ka selles, kuidas nad võõrtööjõudu valisid. Kui Saksamaa ja Prantsusmaa avasid uksed Türgi ja Põhja-Aafrika maameestele, siis väiklane väikeriik sõlmis külalistööliste lepingu vaid sama usku Euroopa riigi Portugaliga. Portugallaste kogukond on siiani suur ja assimileerimata, kuid nende lapsed ei anna Luksemburgi siseministrile põhjust Süüriale mõelda.
Jätkates ajalookursust 19. sajandil külmutatule, võib märkida: praeguseks on Luksemburgil maailma tippu kuuluv elatustase. Märkimisväärne roll selles on pangandusel. Meelitamaks suurettevõtete peakortereid enda juurde, on riik teinud tööd selleks, et reklaamida «paindlikke» variante oma maksusüsteemis. Nii reklaam kui ka firmade ja raha liikumine on käinud üsna avalikult.
Osa Luksemburgi loomingulisuse aspektide üle on kostnud ka nurinat. Ammu enne möödunud nädalal otse lahtisest uksest sisse murdnud «suurt leket» kolmeminutilise briti aktsendiga tänitava multifilmi kujul käis Euroopa Komisjonis sel teemal analüüs. Ning üdini euromeelne Luksemburg, sarnaselt näiteks Iirimaaga, on ikka ilmutanud koostöövalmidust likvideerimaks võimalusi, mida enam paslikuks ei peeta.
Ma ei imestaks, kui e-residentsuse edukal kehtestamisel oleks täna 20 aastat hiljem liistule tõmmatav «egoistlik» väikeriik ka Eesti. Ning kindlasti annab «Junckeri-skandaal» taas vett nende veskile, kes arvavad, et üle eurotsooni peaks olema ühtne maksusüsteem – noh, Eestis siis samasugune nagu Prantsusmaal.