Haridusmuinasjutuna kujutame ette lugu, kooli läheb tubli väike Juku või Mari, kes 12 aastat koolipinki nühib ning selle tagajärjel targa ja edukana lõputunnistuse ja naerunäoga lahkub. Millised on tänapäeva need aga tegelikult, kirjutab Pelgulinna gümnaasiumi inglise keele õpetaja Kristi Saare, Noored Kooli programmi vilistlane.
Oleme kasvanud üles lugudega, kus on kangelased ja printsessid, kurjad nõiad ning võlurid. Hoolimata saatuse keerdkäikudest, dramaatilistest võitlustest ning salapärastest müsteeriumitest jõuavad loo peategelased õnneliku lõpuni. Nad leiavad armastuse, saavad kauniks ja rikkaks ning halvad jõud saavad väljateenitud karistuse.
Mõeldes haridusmuinasjutule on meil silme ees lugu, et kooli läheb tubli väike Juku või Mari, kes 12 aastat koolipinki nühib ning selle tagajärjel targa ja edukana, kõige halva kiuste, lõputunnistuse ja naerunäoga lahkub. Selle kujutelma valguses tahan tutvustada viit moodsat haridusmuinasjuttu, mille sarnaseid õpetajad iga päev õnneliku lõpuni peavad aitama.
Mari ja tema seitse väikest õde-venda
Mari pere elas neljatoalises remontimata korteris, kus jagas tuba oma kahe õega. Mari isa töötas ümbrikupalgaga Norras, Mari ema kasvatas kodus Mari õdesid-vendasid ning üritas lasteraha ja sotsiaaltoetuste abil hakkama saada. Kuigi tüdrukule meeldis koolis käia, siis polnud tal õppimiseks lihtsalt aega, sest ta pidi tihti aitama väikeste õdede-vendadega tegeleda. Kuna kodused toimetused venivad tihti hilisõhtusse, siis kannatavad tema õpitulemused ning korra jäi ta isegi tunnis tukkuma.
Poiss, kes hüüdis «paha õpetaja!»
Elas kord üks poiss, kellele ei meeldinud ükski tema õpetaja. Küll olid õpetajad liiga kurjad, küll liiga lahked. Siis andsid nad liiga palju kodutööd või ei õpetanud talle piisavalt hästi uusi huvitavaid asju. Ühel õpetajal oli hääl liiga valju, teisel liiga vaikne. Poiss andis kogu aeg häälekalt teada, et temale ükski õpetaja ei sobi. Uue kooliaasta alguses sai poiss aga endale õpetaja, kellele ta ise ei meeldinud. Õpetaja pani talle teistest karmimalt hindeid ning saatis tunnist välja, kui ta arvamust avaldas. Kui poiss läks direktorile kurtma, et tal on ebameeldiv õpetaja, siis ei uskunud teda enam keegi...
Katikene ja tema kolm asendusperet
Kati ei saanud oma emaga üldse läbi. Ema karjus, ütles talle, et temast ei saa mitte kunagi mitte midagi, halvemal juhul ka lõi Katit. Kui Kati jõudis gümnaasiumisse, siis kolis ta kodust ära ja otsis peavarju sõprade juures. Esimese sõbra vanematele see ei meeldinud, sest toidule kulus siis palju raha. Teise sõbra vanematele ei sobinud, et Kati üldse nende pere juures oli, sest igal lapsel peab olema oma kodu. Kolmas pere lubas Katil jääda enda juurde keskkooli lõpuni. Kati loodab tulevikus minna ülikoolis õppima psühholoogiat, et katkiseid peresid aidata, kuid enne on tal vaja endale leida elu- ja töökoht.
Õnnetu Mardipoeg
Mardil oli poeg, kes ei olnud kõige ilusam ega andekam. Mardi poeg käis second-handist ostetud riietega, ta ei osalenud hobides ega ringides, sest need olid tasulised. Poeg huvitus arvutitest, millega tegeles raamatukogus. Selle tulemusel ei olnud Mardi poeg koolis populaarne - teda visati asjadega, sõimati koledate nimedega, võeti lõunaraha ära. Kuna kooli oli ebameeldiv tulla, siis mõtles Mardi poeg igal hommikul, kas üldse kooli tulema hakata. Kodus ei julgenud ta sellest aga rääkida, sest vanematel oli niigi palju muresid. Mart loodab, et teise kooli 10. klassi minnes tema elu muutub.
Rikas õpilane ja vaene õpilane
Kui toimus mõni kooliekskursioon, siis oli rikas õpilane esimene, kes oma nime kirja pani - tema pere sai seda endale lubada. Rikas õpilane sai nautida restoranis käimist, igasügisest reisi soojale maale ning uusimaid riideid ja parimat tehnoloogiat. Vaene aga pidi tihti klassiga koos viibimisest loobuma, sest väljasõidud olid tema üksikema jaoks kallid. Muuseumikülastuste asemel luges ta kunstiteostest raamatutest ja erinevalt rikkast õpilasest sõi tema oma lõunasöögi koolisööklas, mitte McDonaldsis. Õpetaja üritas rikast ja vaest koos töötama panna, kuid rikas õpilane keeldus - vaesus pidi muidu «külge hakkama». Õpetajale teatas ta lisaks, et kuna tema pere annab talle igakuiselt rohkem taskuraha kui õpetaja palka, siis pole õpetaja asi talle midagi öelda.
Haridusmuinasjuttudest haridustegelikkusesse
Muinasjuttude õnnelikud lõpud ei sünni iseenesest. Oma käe saatusesse pistab juhus, haldjast võõrasema, võlujook või prints, kes võluunest äratab. Meie haridusmaailmas selliseid vahendeid otseselt ei ole, kuid on inimesed, kes võivad hoolida, märgata ja tasakaalustada sotsiaalset ebavõrdsust, mida aegajalt võiks ka võlutolmu abil ellu viidud maagiaga samastada. Kui muinasjuttudes on selge, kes on hea või halb, siis koolis sellist piiri tõmmata ei saa - oled sa kuri nõid või paha võlur.
Pole võluvitsa, mis lahendaks igaveseks koolis igapäevased väljakutsed nagu puuduv vanemlik tugi, vaesed pered, kiusamise ohvriks sattumine, puudulik psühholoogiline tugi ning muud keerulised olukorrad. Igal õpilasel on kooli tulles oma taustalugu ning just siin on väga suur roll kanda õpetajal ja klassijuhatajal, et mure ja stress õpilast maha ei murraks. Selleks, et õpilaste muresid aga märgata ja nendega tegeleda, on vaja teadlikkust - osata olla peale oma aine spetsialisti ka psühholoog, sotsiaalpedagoog või õpiabi õpetaja.
Koolid ja õpetajad on hetkel aga jäetud häbematult üksi. Teadlikkust kasvatame läbi koolituste ja omavaheliste arutelude, kuid õpetajate tööaeg pole kummist ning kõiki muid rolle lisaks aineõpetaja rollile kanda pole realistlik. Kool ei saa vanematele dikteerida, kuidas võiks toimida peresisene suhtlus ja järelvalve, samuti ei saa kool vaadata õpilaste kodudesse sisse, et näha, mis seal toimub.
Küll aga saame anda koolis oma panuse, et iga õpilane oleks väärtustatud, olenemata sellest, kes on tema vanemad, kui rikkad nad on või milline on tema perekondlik tugi. Koolile on pandud ootus, et igast Jukust saab kunagi vastutustundlik, ettevõtlik ja eeskujulik Juhan, kuid koolid vajavad selle ootuse täitmiseks abi.
Meie haridusmuinasjuttude õnnelikumate lõppude nimel tuleb algatada eelseisvatel riigikogu valimistel terav diskussioon eesti kooli ja õpetaja üle - milliste kohustuste arvelt tuleb õpetajate aeg, et tegeleda kaasaegses koolis ette tulevate väljakutsetega? Millised võiksid olla koolide tugisüsteemid, et need abivajavate õpilasteni jõuaksid? Millised võiksid olla õpetajate ja õpilaste õigused ning kohustused, et kool oleks koostöö koht, kuhu õpilasel ja õpetajal on turvaline tulla? Milline võiks olla muinasjutuline koolimaja, kuhu kõikidel õpilastel on rõõm tulla? Ning kõige olulisem: kust kohast tuleb selleks ka raha, aeg ja inimesed?