Klassikalised näited õelatest probleemidest kuuluvad majanduse, ökoloogia ja poliitika valdkonda, kirjutab Kurmo Konsa värskes Sirbis.
Kurmo Konsa: õel maailm ja ilusad ideed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1973. aastal muutus maailm – kas panite seda tähele? Nimelt ilmus siis linnaplaneerijate Horst Ritteli ja Melvin M. Webberi artikkel «Dilemmad planeerimise üldteoorias» («Dilemmas in a General Theory of Planning»), milles nad näitavad, et on probleeme, mida ei saa tavavõtetega lahendada. Nad nimetasid neid õelateks (ingl wicked, ee kuratlik, ebamoraalne, nurjatu, paha, õel jms – toim). Selliste probleemide korral põhjustab iga ettevõtmine probleemi lahendamiseks meie arusaamise muutumist sellest probleemist. Järelikult probleemi definitsioon ja pakutud lahendus defineerivad teineteist vastastikku. Taltsad probleemid on jällegi sellised, mille puhul probleem ja lahenduse kriteeriumid on selgelt defineeritud. Näiteks enamik matemaatikaülesannetest on taltsad. On teada, mida tuleb ülesande lahendamiseks teha ja vastuseid on võimalik kontrollida. Loodusteaduslikud probleemid kipuvad üldiselt olema taltsad, seevastu sotsiaalne maailm on jällegi valdavalt õel.
Õelate probleemide tunnused
Miks see üldse oluline on? Õela probleemi probleem on otseses seoses Eesti mõtte ja uute arenguideede otsimise kampaaniatega. Enne kui asuda lõputult ideid puistama, võiks veidi mõelda selle üle, mida on võimalik ühiskonnas korda saata ja mida mitte. Klassikalised näited kuuluvad majanduse, ökoloogia ja poliitika valdkonda. Milline on Rail Balticu kõige parem trass, kuidas korraldada kõige paremini haridussüsteemi, milline on kõige optimaalsem haldusjaotus, milline on kõige õigem keskkonnatasu maavarade kaevandamiselt, milline on optimaalne maksumäär, kuidas võidelda koduvägivallaga jne. Elu, inimese, riigi või tegelikult ükskõik mille või kelle mõtte otsimine on kõige õelam probleem üleüldse.
Kõikidele loetletud ja paljudele-paljudele samalaadsetele probleemidele on omane rida sarnaseid tunnuseid. Esiteks, õelatel probleemidel puudub selge määratlus. Tegelikult ei olegi võimalik aru saada, millist probleemi õieti lahendatakse, seni kuni lahendus käes on. Näiteks mingi infosüsteemi (täiesti juhuslikult võib siinkohal mõelda e-tervise peale) loomisel on algne määratlus sageli väga üldine. Polegi täpselt defineeritav, mida õieti tahetakse saada. Täpsem ettekujutus soovitavast selgub siis, kui süsteem on valmis ehitatud ja tulevad esile selle suuremad või väiksemad puudused. Probleemi sõnastamine ja selle lahendamine ongi tegelikult seesama asi ning iga katse probleemi lahendada muudab arusaamist sellest probleemist.
Teiseks puudub niisugustel probleemidel selge lahenduskriteerium. Kuna probleemi enda määratlus on ebaselge, ei saa olla selget kriteeriumi selle kohta, millal probleem on lahendatud. Enamikul juhtudest lõpeb arendamine ja muutmine mitte siis, kui õige lahendus on käes (sest me ju ei teagi, milline on õige lahendus!), vaid siis, kui aeg või raha või mõlemad otsa saavad, kaob huvi probleemiga tegelda või kaotab probleem oma tähtsuse. Lahendused, mida neile probleemidele pakutakse, ei ole õiged ega valed, vaid pigem paremad / halvemad või küllalt head / mitte piisavalt head. Kuna puudub selge probleemipüstitus ja lõpplahenduse kriteeriumid, siis ei ole ka võimalik õiget lahendust defineerida. See, mida saab teha, on võrrelda lahendusi üksteise või siis sotsiaalse ja majandusliku konteksti suhtes (küllalt hea / mitte küllalt hea).
Kolmandaks tuleb arvestada, et igal väljapakutud lahendusel on omad tagajärjed. Iga tegevus või otsus muudab olukorda oluliselt ja pöördumatult. Kui matemaatikaülesannet saame lahendada mitu korda, kuni saame lõpuks õige vastuse, siis kord langetud poliitiline otsus muudab olukorda ja jätab oma jälje ka siis, kui see näiteks tagasi võetakse (näiteks avaliku alkoholitarbimise lubamine ja keelamine). Neid tulemusi on võimatu täpselt ennustada. Neljandaks võib rõhutada iga õela probleemi unikaalsust. Ei olemas mingeid valmis lahendusi või ideaalseid viise, igal konkreetsel juhul on probleemi ja selle lahenduse määratlemine alati eriline. Kas või juba selle tõttu, et huvigrupid on erinevad ja neil kõigil on erinevad ja lisaks veel pidevalt muutuvad ideed sellest, mis on probleem, kes on selle põhjustanud ja kuidas seda lahendada.
Rohujuuretasandi lahendused
Mida siis annaks ette võtta? Katsed lahendada neid sarnaselt taltsate probleemidega ei vii kuhugi. Aga mida siis teha? Kõigepealt on oluline õelad probleemid ära tunda. See võib kõlada väga lihtsalt, kuid olukorda raskendab inimese alateadlik püüdlus kõiki probleeme taltsana võtta. Probleemid on ju selleks, et neid lahendada, ja meil on raske tunnistada, et lahendust võib-olla ei olegi. Kindlasti ei tasu liialt loota ekspertidele. Maailm on täis spetsialiste, kes oma kitsal erialal on suurepärased, kuid sellest väljapoole jäävast ei tea nad peaaegu midagi. Nagu nägime, ei kehti õelate probleemide korral loodusteadustele omased probleemipüstitus- ja lahendusviisid. Akadeemik võib teada kõike molekulaarbioloogiast või kosmoloogiast, kuid ühiskonnaprobleeme valdkonnas olla täpselt sama tark nagu iga teinegi inimene. Uuringud on näidanud, et õelate probleemide korral sobivad tavainimeste otsused sama hästi kui ekspertide omad. Mõnikord võib anda tulemusi erinevate vaadete ja seisukohtade kaasamine.
Tuleks keskenduda konkreetsele olukorrale antud kohas. Kõikvõimalike üldiste kontseptsioonide ja süsteemide loojad pakuvad meile kasutatavuse, mis võib olla parem või halvem, kuid nad ei lahenda nende abil kindlas kohas kindlaid ülesandeid. Makrotasandil suurte protsesside käsitlemine võib paratamatult viia pessimistlike järeldusteni arengu kohta. Seevastu süsteemide käsitlemine rohujuuretasandil pakub sageli võimalusi ja praktilisi lahendusi, kuidas ümbritsevaid süsteeme paremini tundma õppida ja sobivamaks muuta. Tänapäeva maailma äärmiselt kiirete muutuste tõttu oleme kõik võõras maailmas. Selle tõttu peamegi pöörama tähelepanu, teadvustama, verbaliseerima ja kirjeldama olukorda. Olukorra kirjeldus ei tähenda probleemi teaduslikku uurimist, sellest on harilikult väga vähe kasu. Teaduslikust lähenemisest võib abi olla siis, kui õnnestub õela probleemi küljest eraldada mõni taltsas probleemikene. Õela probleemi korral ähvardab aga seda uurima asudes oht kulutada kogu aeg ja raha uurimise peale ja lõpptulemusena ei ole ikkagi võimalik probleemi enda kohta midagi kindlat öelda. Mõistlikuma lähenemise hulka võivad kuuluda eksperimendid olukorraga, näidisotsuste tegemine ja tulemuste jälgimine, prototüüpide kasutamine jms.
Valiku teeb maailm
Mitmesuguste tegurite tõttu liigutakse ühiskonnas järjest suureneva unifitseerimise ja ühendamise poole. Ühelt poolt põhjustab seda tehnoloogia, mis on ammu standardinud tootmise, standardides nüüd ka teadmisi, õpetamist ja mõtlemist. Teiselt poolt sunnivad selleks majanduslikud kaalutlused, kuna ühtlustades ja liites tekib mulje, et hoitakse kokku raha ja muid ressursse. Isegi kui selline kokkuhoid tõepoolest saavutatakse, on see harilikult probleemi enda seisukohalt täiesti teisejärguline. Ei hariduse, kultuuripärandi säilitamise ega ka tervishoiu eesmärk ei ole ju ometi raha kokkuhoid. Sellised ettevõtmised vähendavad mitmekesisust ja kohalikku kontrolli olukorra üle, suurendades lõppkokkuvõttes niimoodi süsteemi ebastabiilsust.
Kuidas siis sobitada kokku õelat maailma ja ilusaid ideid? Ilmselt ongi ainsaks võimaluseks pakkuda võimalikult palju ideid ja jätta valiku tegemine õelale maailmale. Siis tegeleb igaüks just sellega, milleks ta loodud on – inimene unistab ja maailm kärbib neid unistusi.
