Neoonjänkust välisministriks

Risto Berendson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keit Pentus-Rosimannus
Keit Pentus-Rosimannus Foto: Andrus Peegel

Tahaks hästi öelda, aga sõnu kipub nappima. Umbes nii võiks kokku võtta uue välisministri Keit Pentus-Rosimannuse (38) loo.

Usin? Kahtlemata. Kangekaelne? Täpselt nii. Sihikindel? Raudselt. Töövõimekas? Loogiline ju. Ongi kõik.

Head sõnad saavad siinkohal otsa. Valitsuse ühe võtmeministri kohta on seda kurvaks tegevalt vähe.

Välispoliitiline null. Reformierakondliku tootearenduse uus tase. See on vaid jäämäe tipp kriitikatulvast, mis järgnes uue välisministrikandidaadi nimetamisele.

Nõustun argumendiga, et uus välisminister pidi tulema Reformierakonnast. Organisatsioonist seest edutamine saadab organisatsioonile alati positiivseid sõnumeid. Ent kuidagi ei saa nõustuda hinnanguga, et valituks osutunu oli Eesti jaoks parim valik.

Naaberriikide põhjamaiselt karges ja selges poliitkliimas oleks eeti­liselt välistatud, et ministritoolile tõuseb isik, kelle abikaasa on tsiviilkohus mõistnud süüdi ärimahhinatsioonides. Reformierakonnas on see võimalik. Paraku.

Pink, kust Kristen Michali juhitavaid isikuid võtta oleks, on pagana lühike. Ja kui juhitavaid pole, siis võib juhtuda nii, nagu Venemaal Vladimir Putini võimule aida­nutega – ühel hetkel nad toimuvast aru andvaid kõnesid Kremlist enam ei saanud.

Mis on Pentus-Rosimannuse renomee? Milliseid silmapaistvaid saavutusi võib keskkonnaministri tööst meenutada?

Nabala looduskaitseala on endiselt loomata. Jah, keskkonnatasusid tõsteti enneolematult kiire hooga, ent riigikohus otsustas, et paksu pahandust tekitanud tasude tõstmine oli seadusvastane. Tundub, et põhjust trummi taguda napib.

Muidugi Autorollo. Kuidas siis muidu. Formaaljuriidiliselt võib Pentus-Rosimannuse seisukohast ju kõik korras olla, kuid probleem on asja sisus.

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi – välja arvatud mulle sellel teemal sageli kirjutanud Rain Rosimannus –, kes arvaks, et Keit Pentus-Rosimannus tõepoolest ei teadnud, mis tema isa firmaga toimub. Et see tegevus oli korruptiivne, võimalik, et kuritegelik, seda on öelnud nii esimese astme tsiviilkohus kui ka kriminaaluurimises esialgse seisukoha võtnud prokuratuur.

Pole saladus, et Pentus-Rosimannusest pidi saama Eesti esimene naispeaminister. Ja ilmselt saabki, sest vaevalt et ta välisministri tooli vaid järgmiseks neljaks kuuks täitma läks. Ent siis tuli Autorollo ja lõi kivi kivi haaval seatud vundamenti suure inetu prao.

Selle augu lappimiseks läheb aastaid, pakkusid kõrvalseisjad. Reformierakond arvas millegipärast teisiti ja tõi Pentus-Rosimannuse peidust välja juba siis, kui lahinguväli suitsust ja püssirohuvingust veel paks.

Avalikkus nägi esimestes intervjuudes küsimustele heale õppurile kohaselt hindele viis vastanud kooliõpilast. Head argumenteerimist seal ei näinud. Praeguses julgeolekuolukorras ei ole see just julgustav.

Küsimus pole selles, kas Keit Pentus-Rosimannusest saab kunagi naispeaminister, vaid selles, millal ta selleks saab. Ühe neiu kohta, keda tema kunagise moe-eelistuse järgi meenutatakse hüüdnimega Neoonjänku ning kes munitsipaalpoliitikuna ehtis Paksu Margareeta torni jõulukingiks, on see tegelikult vägagi ambitsioonikas eesmärk.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles