Nii hüüdis Lubjanka vangla kongist välja toodud Grigori Zinovjev, kui teda hukkamisele viidi. «Helistage Jossif Vissarionovitšile! Jossif Vissarionovitš lubas meile elu kinkida!» ahastas NSV Liidu mõjukamate meeste sekka kuulunud Leningradi endine parteijuht. Tema elu see ei päästnud.
Zinovjev mõisteti koos Lev Kameneviga esimesel kuulsal näidisprotsessil süüdi terrorismis, mis toona tähendas lihtsalt kahtlemist Stalini isikus ja poliitikas. Rahvaste juht – vožd – jälgis suure terrori algust tähistanud protsessi Sotšis puhkusel olles. «Väga hea!» vastas Stalin lakooniliselt, olles otsuse ise varem kindlaks määranud.
Seejärel saadeti tapamasinasse üha rohkem inimesi. Lisaks Stalini vastastele neelasid need nii tema sõpru ja pereliikmeid kui süütuid ohvreid. «Ärgu pandagu meile pahaks, kui keegi meil teenimatult müksu saab,» ütles tapmisi korraldanud siseasjade rahvakomissar Nikolai Ježov ja lisas justkui enda peatset hukkamist ennustades tähenduslikult: «Parem rohkem kui ebapiisavalt.»
Kui palju inimesi 1930ndatel maha lasti, piinati või enesetapuni viidi, on võimatu kindlaks teha. Eestlastest ohvreid tuleb lugeda kümnetes tuhandetes, kõiki hukatuid NSV Liidus aga miljonites. Surma lähedaloleku tõttu kardeti iga süütut koputust uksele märgina, et julgeolek tuli uusi kahtlusaluseid arreteerima.
70 aastat hiljem kirjeldas mees, kes Stalini eeskujul ähvardab vastaseid munepidi üles puua, tapatalguid sõnadega: «Neile kuritegudele ei saa olla õigustust. Meie maal on antud totalitaarse režiimi kuritegudele selge poliitiline, õiguslik ja kõlbeline hinnang. Seda hinnangut ei saa kuidagi revideerida.» Selles 2009. aastal Katõnis peetud kõnes lisas Vladimir Putin, et Stalini repressioonide loogika oli külvata hirmu, pöörata inimesed üksteise vastu ning panna nad mõtlemata alluma. «Kuldsed sõnad,» võiks Stalini kombel napilt nentida.
Möödunud nädalal avaldas Vene päevaleht Kommersant küsitluse tulemused, mille järgi peab 48 protsenti venemaalastest tõenäoliseks massiliste repressioonide kordumist, vastupidi arvab veerand küsitletuist. Et arvud elustuks, mõelge, et iga teine eestlane peab võimalikuks küüditamist Siberi tundmatusse.
Venemaalased lihtsalt teavad, et kõik on võimalik, ütles uuringufirma FOM analüütik tulemusi kommenteerides. Sotsioloog Leonti Bõzovi hinnangul usuvad venemaalased aga repressioonide vajalikkusesse. «Mingi osa ühiskonnast kardab, mingi osa leiab, et teisiti kui repressioonidega pole võimalik korda luua.»
Ka 1930ndatel uskusid paljud, et NKVD arreteerib ainult vaenlasi. Kuid need, kes nii arvasid, eksisid. Nagu on eksinud ka need, kes uskusid, et mineviku stalinistlikud varjud on tänapäeval kuhtunud. Neid tänasele Venemaale iseloomulikke seiku, mille põhjuseid tuleb sageli otsida minevikust, peame siin Eestis tahes-tahtmata arvestama.