Priit Sibul: lastekaitseseadus võtab lapselt ema ja isa

Priit Sibul Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Lastekaitseseaduse praegune redaktsioon võtab lapselt ema ja isa ning annab talle last kasvatava isiku, rääkis riigikogu liige Priit Sibul (IRL) riigikogus eile toimunud lastekaitseseaduse eelnõu arutelul. Postimehe arvamusportaal toob ära tema kõne.

Head kolleegid! Mina lähtun oma elus ideaalidest. Muidugi ma tean ja näen, mis toimub meie ümber, aga sihte tuleb seada ikka ideaalidest lähtuvalt, ideaalid peavad olema ja ka õigusloomet tehes siin saalis. Sellest, et lapsel on armastavad ema ja isa ning teda pole vaja kellegi ega millegi eest kaitsta, et me oleme valmis pidama perekonda pühaks ning vajadusel perekonda aitama. 

See eelnõu, mida mõni on nimetanud maailma parimaks, ei kannata kriitikat. Selle eelnõuga teeme lastekaitses hulga samme edasi, aga ühiskondlikus mõttes on need sammud vastupidises ehk vales suunas. Ideoloogiline telg selle eelnõu puhul on väärakas. Meie siin ja mitte ükski valitsus pole taasiseseisvunud aja jooksul teinud midagi selleks, et perekond – meie ühiskonna püsimise ja kasvamise alus – oleks kaitstud ja au sees.

See eelnõu toob mulle vägisi paralleeli vähem kui kuu aja eest vägisi ja vastu rahva tahtmist vastuvõetud kooseluseadusega. Siis räägiti, et kelleltki ei võeta midagi ära, võib-olla mõned eelnõu toetajad ka uskusid seda, aga veelgi õudsem on see, et kooseluseadus ei andnud ka kellelegi midagi juurde, tekitas vaid palju paksu pahandust ühiskonnast. Nõndasama juhtub ka lastekaitseseadusega. 

Lastekaitseseaduse praegune redaktsioon võtab lapselt ema ja isa ning annab talle last kasvatava isiku. Esialgu võib-olla ei tundugi see nii õudne, aga me peame mõistma, et iga sogane definitsioon kergitab järgmise probleemi ega too lahendusi. Me võime aborti nimetada abordiks või nii, nagu see tegelikkuses on, sündimata laste tapmiseks – sisu jääb aga samaks. Mõtteviis aegapidi muutub. Peame seda tunnistama. Nagu «tolgendamisest», mis on selgelt halvakõlaline sõna, on saanud «hängimine», mida enamus peab juba normaalseks. Meid ei häiri kusagil hängivad lapsed. Nad on kellegi omad ja meil pole probleemi. Tegelikult on ju häda suur, aga meid see ei huvita. Me täna ei räägi siin sellest, kuidas neid aidata, vaid arvame, et nad vajaksid kaitset.

Head kolleegid! Need, nagu mitmed teisedki lapsed, vajavad tähelepanu, hoolt ja abistamist ennekõike, ning alles siis kaitset. Me peame mõtlema, kuidas aidata lapsi ja perekondi, kus nad kasvavad. Seaduses peaks olema selgesõnaliselt defineeritud «abi vajav» ja «hädaohus olev» laps, aga me tegeleme selles eelnõus hoopis teiste küsimustega. 

Esiteks loob see eelnõu arusaamise, justkui tuleks lapsi kaitsta nende vanemate eest. Luuakse nägemus vastandlikust suhtest laste ja vanemate vahel ning siis kujundatakse regulatsioon, millega tagada riigi abi nõrgemale poolele ehk lapsele. Eelnõu kannab eneses sotsialistlikku mentaliteeti, mille kohaselt riik sekkub üha enam vanemate õigusesse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.

Vanemad taandatakse positsiooni, kus nende loomulikku õigust oma lapsi kasvatada ja nende eest hoolitseda hakatakse käsitlema riigi poolt omistatud privileegina. See on nähtav ka tõsiasjast, et algselt puudus lastekaitseseaduse eelnõus viide põhiseaduse paragrahvis 27 sätestatud põhimõttele, mille kohaselt on vanematel esmane õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Samuti puudus eelnõust viide seonduvale printsiibile, et lapse arengu ja kasvamise loomulikuks keskkonnaks on perekond.

Igal juhul ei ole uue lastekaitseseaduse eelnõus endiselt mitte sõnagi loomulikust õigusest emale ja isale. «Ema» ja «isa» on sõnad, mida lastekaitseseaduse eelnõus ei mainita mitte kordagi. 

Eelnõust on välja jäänud mitmed kehtivas lastekaitseseaduses sisalduvad asjaolud, olulised põhimõtted, mis jaatavad selgesõnaliselt mitte üksi laste õigusi, vaid ka nende kohustusi. Laste kohustuse väljatoomine eelnõus on oluline, mõistmaks tasakaalustavat konteksti, mille raames tuleb laste õigusi tõlgendada. Ilma laste kohustuste selge väljatoomiseta võib juhtuda, et seadust hakatakse väärtõlgendama, nagu kujutaks vanemate poolt oma laste moraalsete, perekondlike ja sotsiaalsete kohustuste täitmise nõudmine endas tegevust, mida võib käsitleda laste õiguste rikkumisena ja sellisena omakorda õigustusena riiklikuks sekkumiseks perekondlikesse suhetesse.

Probleemiks eelnõu juures on tõsiasi, et see küll sätestab, et lapsi puudutavates asjades tuleb lähtuda laste parimatest huvidest, ent samas jätab määratlemata, et last otseselt või kaudselt mõjutavate otsuste tegemisel tuleb laste parima huvi väljaselgitamiseks lähtuda ennekõike perekonna huvidest ja vanemate seisukohtadest ning konflikti korral kellegi teise seisukohtade või huvidega lähtuda võimaluse korral esimesena mainitust. Sellise väljajätmise teel on lahjendatud võimalust väita, et seadust tõlgendades tuleks alati eelistada sellist lähenemist, mis ei vastanda laste ja vanemate huve, vaid püüab neid koos käsitleda. See loob omakorda paremad võimalused vanemate ja perekonnaõigustesse sekkumiseks. 

Lastekaitseseaduse eelnõu keelab küll pornograafilise sisuga materjalide levitamise laste seas, kuid samal ajal ei ütle sõnagi mitmesuguse muu info levitamise kohta, mis samuti kahjustab laste füüsilist või vaimset tervist või nende kehalist, intellektuaalset või moraalset arengut. Et mitte käituda silmakirjalikult, peaksime mõtlema tõsiselt ka sellele, milles seisneb pornograafilise sisuga piltide ja filmide laste hulgas levitamise keeld. Kui seadusandja on selle keelu eesmärgi saavutamisest reaalselt huvitatud, siis tuleks tõsiselt kaaluda ka pornograafilise sisuga materjali kättesaadavuse ulatuslikku piiramist internetis. Sest kõigile lastele, kellel on juurdepääs internetiühendusega arvutile või telefonile, on kõige võikama sisuga pornograafia kättesaadav vaid mõne hetkega. 

Kokkuvõtteks. Uues lastekaitseseaduse eelnõus on palju tõsiseid ja põhimõttelisi probleeme, milles nähtub taas kord, kuidas seadusandlik suundumus Eestis on muutumas perekonnavaenulikumaks. Kui nüüd küsida, et miks mina või IRL ei teinud muudatusettepanekuid, siis kinnitan, et need probleemid, mida ma käsitlesin, need ettepanekud ja mured kajastusid MTÜ Ühendus Emade ja Laste Kaitseks, SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks,  perekonna- ja lastekaitse initsiatiivgrupi esitatud ettepanekutes.

Paljude riikide kogemus näitab, et niisugune õiguslik regulatsioon, nagu eelnõuga tahetakse kehtestada, toob kaasa tõsiseid probleeme, ennekõike just seonduvalt avaliku võimu kaugelt liiga jõulise ja ulatusliku sekkumisega perekonna loomulikesse õigustesse. Norras, mille regulatsioonist on eelnõu väljatöötamisel lähtutud, eraldatakse igal aastal perekondade juurest rohkem kui 1000 last ning nii mõnelgi juhul on laste eraldamine oma emast ja isast olnud selgelt põhjendamatu. Väidetavalt on sarnased tendentsid ka Soomes, kus perekondadelt jõuga lapsi ära võetakse.

Kahetsusväärseks tuleb pidada eile sotsiaalministeeriumist meile saabunud anonüümset tõde. Meile on ette valmistatud eelnõu ja eile saabus ka kiri, et ärge nähke liialt vaeva ega mõelge sellele, teie eest on mõeldud, teil on vaja vaid vastu võtta see seadus. Minule selline arusaam ei sobi. Kõige suurem põhjus, miks sellele eelnõule vastu olen, ei ole mitte see, mida seadusest võib lugeda, vaid ennekõike see, mis on jäetud kirja panemata ehk ei taheta täpselt defineerida, kes on abi vajav või hädas olev laps ning kes ja kunas teda peab abistama. Eelnõu räägib sellest, et riik läheb appi kohalikule omavalitsusele, aga reguleerimata jätame selle, kes ja millal läheb appi lapsele või perekonnale, kes abi vajab.

Ning päris lõpetuseks, meile ei ole tarvis mitte lastekaitseseadust, vaid abi vajava lapse abistamise seadust. Aitäh!