Peeter Hõrak: miks elavad mehed vähem kui naised?

Peeter Hõrak. Foto: Pm

Meeste lühem eluiga on nende konkurentsipõhise sigimisstrateegia paratamatu tagajärg. Naistega võrreldes suurem riskikäitu­mine pole meestele üksnes ohtlik, vaid on ka kasulik, kirjutab Peeter Hõrak,
TÜ loomade füsioloogilise ökoloogia professor.
 

Ülemöödunudreedeses Postimehes üritas ajakirjanik Kristi Leppik teada saada, miks Eesti mehed naistest keskmiselt 11 aastat vanemaks elavad («Eesti naine peaks valima 11 aastat noorema mehe», PM 30.07.2010). 

Ajakirjanikku abistanud statistikaprofessor ja sotsioloogiateadur pakkusid nähtusele mitu seletust, paraku mitte täielikku. Kuna inimese eluiga on evolutsiooni tulemus, kuulub selle varieerumise seletamine ja põhjendamine loodusteaduslike distsipliinide – evolutsioonilise psühholoogia ning käitumisökoloogia valdkonda. Alljärgnevalt püüangi seda teha.

Sugulise valiku teooria väidab, et järglastesse enam investeeriv sugupool (peaaegu alati emased) ei saa sigida nii kiiresti kui teine sugupool ja muutub seetõttu teise sugupoole sigimispotentsiaali suhtes piiravaks ressursiks. Kui viljastumisvõimelised emased on defitsiitsed, avaneb neil võimalus oma sigimispartnereid valida.

Samas loob selline situatsioon aluse isastevahelisele paarumiskonkurentsile – kui emaseid napib, saab iga isane suurendada oma sigimisedukust vaid teiste sookaaslaste arvel. Isaste paarumiskonkurentsil on kaks vormi. Ühest küljest on nad sunnitud võistlema oma sookaaslastega selle pärast, et potentsiaalsetele paarilistele üldse ligi pääseda; teisest küljest on neil vaja tõestada vastassugupoolele oma sobivust sigimispartneriks.

Seletusi meeste ja naiste mõtte- ja tundemaailma, tarbimisviiside, tervisliku seisundi ja eluea erinevustele tasubki otsida sugulise valiku teooria pinnalt. Mehed ja naised on evolutsioneerunud lahendama erinevaid sigimisega seotud probleeme. Meeste lühem eluiga on nende konkurentsipõhise sigimisstrateegia paratamatu tagajärg.

Siin on tegemist surnud ringiga – mehed on naiste tähelepanu köitmiseks sunnitud omavahel võimu, staatuse ja materiaalsete ressursside pärast võistlema. Meeste jaoks on nii võidu- kui kaotusvõimalused selles mängus suuremad, kuna nende sigimisedukus varieerub rohkem kui naistel. Seepärast ongi mehed paratamatult evolutsioneerunud naistest riskialtimalt käituma.

Sellise elustiiliga kaasneb paratamatult naistest sagedasem suremine õnnetusjuhtumite, vägivalla ja nakkushaiguste läbi (macho-käitumist vallandav testosteroon on immunosupressiivne, mis põhjustab omakorda meeste suuremat vastuvõtlikkust paljudele nakkushaigustele).

Lisaks riskikäitumisele on paarilistele ja konkurentidele võimalik muljet avaldada ka materiaalsete ressursside eksponeerimisega; nende ressursside ausal teel hankimine pakub omakorda võimaluse end surnuks töötada. Kuna meeste eluiga on naiste omast lühemaks evolutsioneerunud, siis on naistest suurem riskikäitumine nende jaoks paratamatult ka kasulik – milleks raisata ressursse kõrge vanaduseni elamiseks, kui neid ressursse läheb vaja noores eas paarumiskonkurentsis vastupidamiseks.

Sugulise valiku teooriaga on suurepäraselt kooskõlas kõik Eesti ühiskonnas (ja mujalgi) esinevad sooerinevused – nii elueas kui sissetulekutes. Nt meeste suurem esindatus juhtivatel ja kõrgepalgalistel töökohtadel ei pruugi tähendada seda, et nad oleks paremad juhid kui naised.

Mehed on lihtsalt evolutsioonilistel põhjustel enam motiveeritud sellistel kohtadel töötama, kuna mis tahes ressursside omamine on läbi aegade pakkunud meestele rohkem võimalusi neid ressursse sigimiseduks konverteerida kui naistele.

Ka luksusautode suur läbimüük on Eestis valitseva sugulise valiku äärmise intensiivsuse tõend. Üheks põhjuseks, miks suguline valik on Eestis eriti intensiivne, on arvatavasti sissetulekute ulatuslikku varieeruvust ja sotsiaalset kihistumist soosiv üliliberaalne majanduskeskkond. Mida paremad on võimalused ressursse akumuleerida, seda tugevam on konkurents nende ressursside pärast.

On kiiduväärne, et meie demograafid möönavad, et meeste ja naiste eluea erinevusel on ka bioloogilisi põhjuseid, paraku on kas nemad või ajakirjanik asja olemusest natuke valesti aru saanud. Esiteks, bioloogilisi ja käitumuslikke põhjuseid ei saa vastandada, käitumuslikud põhjused on ka bioloogilised.

Kindlasti saaks meeste käitumist seletada ka kasvatuslikult pealesurutud soorollidega, aga tähele tuleb panna seda, et need soorollid on parimas kooskõlas sugulise valiku teooriaga. Vanemad, kes kasvatavad poisse teistmoodi kui tüdrukuid, käituvad adaptiivselt.

Teiseks, ei ole mingit vajadust põhjendada naiste pikemat eluiga sünnitamisele rakendunud loodusliku valikuga. See ei seletaks, miks kõigis postkommunistlikes riikides hakkasid eluea sooerinevused suurenema just pärast turumajandusele üleminekut.

Sugulise valiku temaatikaga seondub veel teinegi äsja Postimehes ilmunud jutt (Priit Pullerits «Džiibi kaitseks», PM 30.07.2010). Pulleritsu argumentidega, et suurte autode erimaksustamine ei pruugi märkimisväärset keskkonnasäästu anda, võib üldjoontes nõus olla.

Tõepoolest, loodushoidlikkusega hämamine on ennegi hädasid põhjustanud; uuritagu kas või biokütuste tootmise keskkonnamõjusid. Kindlasti ei saa aga nõustuda Pulleritsu mõttega, et suuri autosid ei tohiks ekstra maksustada. Otse vastupidi, luksusautode maksustamine pakub suurepärase võimaluse suguline valik ühiskonna heaks tööle panna.

Luksusauto (nagu ka kõige muu luksuse) mõte ongi just nimelt tema hinnas. Suur jagu jõmme on seda kogu aeg teadnud, ainult väetimad nendest püüavad paarumiskonkurentsis sohki teha ja noorte emade turvalisusele apelleerides hinnaalandust välja kaubelda.

Turvalisus on tore asi küll, aga luksusauto peamine funktsioon on ikkagi olla sugulise valiku atribuudiks. Tegemist on täpselt sama tobeda, kahjuliku ja ilusa (kui soovite) asjaga, nagu seda on isase paabulinnu saba.

Loomulikult ei ole sellised ekstravagantsed signaaltunnused kõigile meestele ausal teel kättesaadavad (meenutagem kas või kunagist politseipealikut, kes entusiastlikult võõra Hummeriga ringi kihutas), aga ülejäänud konkurentide asi ongi sellele tähelepanu juhtida.

Kokkuvõttes teeniks  luksusautodele krõbeda lisamaksu otsakruttimine nii ülejäänud ühiskonnaliikmete kui ka jõmmide endi huve – veelgi kallim auto on ju aus signaal veelgi suurematest ressurssidest. Nutavad ja ostavad, sugulise valiku eest juba ära ei jookse.