Katja Koort: «Ajame nimed sirgeks!»

Katja Koort
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Katja Koort
Katja Koort Foto: Erakogu

Et mitte mängida kaasa Putini dikteeritud poliitikaga, peaksime Venemaast rääkides vahet tegema venelaste ja venelaste vahel, kirjutab TLÜ lektor Katja Koort.

Vana-Hiinas oli levinud arvamus, et segadus, mida põhjustavad vales kontekstis kasutatud mõisted, võib laieneda ka ühiskonnaelule ning põhjustada hulga probleeme. Paljud mõtlejad uskusid, et esimene samm juba aset leidnud segaduse ületamiseks on zheng ming – «nimede sirgeks ajamine».

See kontseptsioon põhineb veendumusel, et «nimede» ehk meile harjumuspäraste terminite ja sõnadega ettevaatlik ümberkäimine aitab korrastada ka riigis toimuvat. Konfutsius möönab «Vestetes ja vestlustes», et just «nimed», mitte asjad ja nähtused on see, mida tuleks esiteks «sirgeks ajada», ja et maailm (Konfutsiuse jaoks tähendab see eelkõige inimühiskonda) saab toimida hästi, kui maailmakirjeldus on korrektne, kui asju nimetatakse nende õigete nimedega.

See vanahiina tarkus tuli mulle meelde hiljuti Tallinnas üleatlandilise uuenduse projekti (Transatlantic Renewal Project) raames toimunud ümarlaual, mis oli pühendatud uute julgeolekustrateegiate arutamisele seoses Vene võimude tegevusega selles piirkonnas. Rahvusvaheline seltskond, kuhu kuulusid kaitseuuringute eksperdid, politoloogid ja ajakirjanikud, sai kokku, et hinnata post-Maidani olukorras tekkinud ohtusid ja väljakutseid.

Kohtumisel osalenud Venemaa opositsiooniline poliitik ja sõltumatu ajakirjanik Vladimir Kara-Murza väljendas muuhulgas soovi, et rahvusvaheline üldsus oleks Venemaast rääkides terminitega hoolikam ja väldiks retoorilisi võtteid, mis võimaldavad panna ühte patta ja käsitleda ühe Venemaana nii Kremli ametivõime kui nendega opositsioonis olevaid poliitilisi gruppe. Ehk teiste sõnadega, et me ei ütleks üldistavalt «Venemaa» ja «venelased», kui jutt käib tegelikult Putini režiimist ja selle ettevõtmistest.

Samamoodi rõhutas Konfut­siust eesti keelde tõlkinud orientalist ja inimõiguslane professor Linnart Mäll Hiinast rääkides alati, et peame vahet tegema kommunistliku partei juhitud Hiina Rahvavabariigi ja teiste Hiina ajalooliste etappide ja geograafiliste piirkondade vahel, et me ei üldistaks ega ajaks segamini hiina kultuuri ja riigis võimul oleva partei poliitikat.

Üldistus on keeleline võte, mida vajame oma mõtete edasiandmiseks ja oma kõne mõjuvamaks tegemiseks, kuid teatud olukorras, eriti poliitilise või ideoloogilise vastasseisu tingimustes, võib sellest saada mõjutamisvahend, retooriline relv, mida kogenud demagoog saab pöörata me endi vastu.

Nii kasutavad üldistamist Kremli propaganda heaks töötavad arvamusliidrid, et meelestada Vene kodanikke ja Venemaa ametliku meedia mõjusfääris olevaid inimesi, kaasa arvatud Eesti venekeelseid, kõikide nende vastu, kes esinevad Putini ja tema ekspansionistliku poliitika kriitikaga.

Hea näide on meediamehe ja Putini tulise toetaja Dmitri Kisseljovi reaktsioon tuntud vene kirjaniku Viktor Jerofejevi võimukriitilisele esseele «Kuidas siin edasi elada?» (Как тут жить дальше?), mis ilmus eelmisel kuul portaalis snob.ru. Kisseljov kirjutab portaalis vesti.ru, et «Jerofejevi tekst on läbi imbunud põlgusest vene rahva vastu. (…) Põlgus rahva vastu muutub siin juba jälestuseks selle suhtes», näidates nõnda vene lugejatele, et riigijuhtide arvustamine võrdub rünnakuga nende kõigi ja igaühe vastu.

Rahvavaenlasteks olid omal ajal tembeldatud Tšetšeenia sõda hukka mõistnud ajakirjanik Anna Politkovskaja, inimõiguslased Ljudmila Aleksejeva ja Valeria Novodvorskaja ja nüüd Krimmi annekteerimise vastu välja astunud muusik Andrei Makarevitš ning paljud teised vene haritlased ja kultuuritegelased, kes julgevad mitte nõustuda võimude ametliku seisukohaga.

Kisseljoviga sarnaselt mõtlevad Vene poliitikud ning meedia- ja avaliku elu tegelased kasutavad üldistamist, et õhutada rahvusvaenu Vene kodanike seas, nimetades eestlasi, lätlasi ja leedukaid natsideks, ukrainlasi banderovlasteks. Samuti serveeriti Pussy Rioti Putini ainuvõimu vastu suunatud aktsiooni vene inimestele kui kõiki õigeusklikke solvavat ja alandavat etteastet, mida see vaatamata radikaalsele väljendusvormile siiski ei olnud.

Ka oleks Vene režiimile kasulik, kui inimesed Balti riikides, Gruusias, Ukrainas jne suhtuksid negatiivselt eranditult kõikidesse venelastesse ja väljendaksid seda samasuguseid üldistusi kasutades. Sedasi saavad nad tappa lausa kaks kärbest ühe hoobiga. Ühest küljest jätab see opositsiooni toetusest ilma ja aitab lämmatada igasugust teisitimõtlemist Venemaal. Teisest küljest on Kremli propagandal palju lihtsam nii sisepoliitiliselt kui rahvusvahelisel tasandil näidata neid riike vaenlastena ja õigustada oma diplomaatilisi provokatsioone ja sõjalisi sissetunge.

Seega, et mitte mängida kaasa Putini dikteeritud poliitikaga, peaksime Venemaast rääkides vahet tegema venelaste ja venelaste vahel. On Kremli režiim ja selle aktiivsed toetajad, kes ei aktsepteeri naaberriikide suveräänset staatust ja levitavad meie iseseisvust ohustavat «Russki mir’i» ideoloogiat. Ja on demokraatlikud jõud, kes ei kiida vene natsionalismi heaks ja üritavad selle laienemist peatada.  

Tõsi, praegu on Venemaal enamuses need, kes toetavad Putini poliitikat, kes kas mugavusest, rumalusest või hirmust on nõus sellega kaasa minema.

Kuid seal on ka inimesi, kes eluga riskides selle vastu võitlevad. Sajad tuhanded on kogunenud Bolotnajale, et avalikult väljendada oma protesti võimude imperialistliku hoiaku ja agressiivse tegevuse vastu naaberriikide suhtes. On ka miljoneid, kes ehk ei kiida Kremli poliitikat heaks, kuid hoiavad madalat profiili, sest kardavad, ja õigustatult, iseenda ja oma lähedaste pärast. Need vene inimesed vajavad toetust ja julgustamist. Vähim, mida selles suunas teha saame, oleks «nimed sirgeks ajada».

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles