Juhtkiri: punane joon jookseb piki Inglise kanalit

Suurbritannia peaministri David Cameroni plaan piirata kvootidega sisserännet Ühendkuningriiki, ja seda ka Euroopa Liidu enda riikidest, on Brüsseli ja Londoni suhted taas teravamaks ajanud. Inimeste vaba liikumine on üks ELi aluspõhimõtetest ja selle vastu tegutsedes seab Cameron kahtluse alla ei midagi vähemat kui liidu olemuslikud toimimise alused. Nii hoiatas Angela Merkel Cameroni «punase joone» ületamise eest, mis viiks ELi ja Suurbritannia suhted punkti, kust tagasipöördumist enam ei ole.

Tõsi, tegu pole teab mis uue ja ootamatu arenguga. Cameron on varemgi mitmel korral Euroopa Liidu aluskoe lõimede kallal käinud, kuid harutamiseni ei ole siiski jõutud. Kuid erinevalt varasemast ei ole põhjuseks enam üksnes vajadus tulla vastu tooride valijatele, vaid ka UKIPi, veidi veel enam euroskeptilise Iseseisvuspartei surve. Üldvalimised ei ole enam kaugel ja UKIP röövib tooridelt nii liikmeid kui toetajaid. Reitinguid oskavad toorid hästi lugeda ja kuna immigratsioon tõotab järjest kasvava populaarsusega Iseseisvuspartei survel tõusta üheks tulevaste valimiste peaküsimuseks, valmistab Cameron ette kav­a, mis viiks toorid taas valimisvõiduni. Arvata on, et immigratsiooni piiramine mängib seal olulist rolli.

Asja juures on aga veel üks aspekt, mis on Ühendkuningriigi siseprobleemidest suurem. Suurbritannia pole sugugi ainus ELi riik, mis teistest ELi riikidest tulnud tööjõu suhtes teatud konservatiivseid vaateid väljendab. Küsimus ei ole üksnes selles, et mujalt tulnud arvatakse kohalike töö ära võtvat, vaid ka väga laias mõttes kultuurilises erinevuses. Belgia mure, et harjumuspäraselt agressiivsema sõidustiiliga sisserännanutest veoautojuhid kiirteedel pingeid loovad, on sisuliste modifikatsioonidega laiendatav ka teistele vana Euroopa riikidele: neist igal on oma okas.

Ajal, mil euroskeptitsism tagasihoidlikku kasvutrendi näitab, võib Suur­britannia põtkimisele järgneda valijate väiksemat sorti surve ka teiste riikide valitsustele. Euroopa Komisjoni uus president Jean-Claude Juncker kinnitas möödunud kuul, et tööjõu vaba liikumise aluspõhimõtet ei muudeta, kuid üks asi on ELi-ülene, hoopis teine asi aga riikide sisepoliitika. Üldistest printsiipidest pidamine ei tähenda, et valijate surve nende painutamisele puuduks.

Cameroni käitumisest pole häiritud üksnes Merkel ja Juncker. Eile hoiatas veidi vasakpoolsemate vaadetega Guar­dianis Pat McFadden Cameroni «uue Berliini müüri» ehitamise eest, mis sel korral eraldaks Suurbritannia ülejäänud Euroopast. Võrdlus ise võib olla küll veidi ülepingutatud, kuid mõte on ometi selge: praeguses olukorras vajab Euroopa ühtsust, mitte eraldusjooni.

Ratsionaalsed argumendid on Cameroni vastu. Briti sotsiaalsüsteemi, mille ärakasutamist immigrantide poolt konservatiivid kardavad, aitavad teiste seas üles ehitada immigrantidest programmeerijad. Paraku ei ole ratsionaalsusel ja populismil alati just väga palju ühist.