Poiss tulistas õpetajat. Kuulsin sellest, kui olin 13.55 lõpetamas meeleolukat intervjuud Raadio 2s Ingrid Peegiga, kus kiitsin taevani sombust, kuid mõnusalt sooja sügisilma ja nentisin, et kui armastad elu kogu südamest, siis armastab elu sind ka täiega tagasi. Tingimusteta.
Toimetuse poole kõndides lihtsalt nutsin. Ma ei tea, kas mind jahmatas tõik, et meie väike riik oli jõudnud koolitulistamise jubedasse nimistusse, või hoopis see, et tulistaja oli vaid 15-aastane. Täpselt sama vana kui minu poeg. Täpselt sama vana kui paljude minu tuttavate lapsed. Lapsed, kelle suust olen justkui möödaminnes kuulnud, kui vastumeelne on mõnikord kooli minna. Ma pole kunagi küsinud, miks. Miks? Sest mul on kiire. Kohutavalt kiire, et jõuda enne tööleminekut jooksuringile, maniküüri või kokkusaamisele «väga oluliste inimestega». Mul on kiire ka pärast tööpäeva, sest tõttan spaasse, kostüümiproovi või kokteilipeole.
Tol koledal päeval läksin koju. Minu poeg oli kodus haige ega teadnud juhtunust. Rääkisin talle. «Ta ei teinud seda ilma põhjuseta,» ütles minu poeg napilt. Ma ei uskunud oma kõrvu ja küsisin, et mis mõttes. «Keegi pole nii loll, et astuda sellist sammu ilma põhjuseta,» täpsustas ta. Olin vait. Olin päris pikalt vait, sest ma ei julgenud rohkem küsida.
Ma küsin iga päev oma lapselt: «Oled sa söönud?» või «Kas sul on koolitööd tehtud?» Ma ei küsi kunagi oma lapselt: «Kas sul on kõik hästi?» või «On sul muresid?» või «Kas ma saaksin sinu heaks midagi teha?» Miks? Tobe kuidagi. Mis probleeme saab ikka olla ühel 15-aastasel, kelle hinded on korras, kõht täis, riided seljas, taskuraha ja toredaid sõprugi piisavalt. Mul polnud tema vanuselt oma vooditki, toast rääkimata. Tal peab kõik korras olema!
Tol õhtupoolikul ma telekat lahti ei teinud, raadionuppu ei kruttinud, netis surfamisest rääkimata. Süütasin kaks küünalt. Ühe koolitulistamises hukkunud õpetajale, teise trellide taha pandud Vahurile. Kerisin end sohvanurka ja meenutasin oma teismeiga.
Üldiselt oli kõik hästi, välja arvatud üks väike asi. Kui tunniplaanis oli inglise keel, siis hakkas mul juba eelmisel õhtul kõht valutama. Miks ma nii tihti koolist puudusin, ei huvitanud kedagi. Miks ma ei tahtnud minna inglise keele tundi? Tundi, kus meie klass oli jagatud kaheks väikeseks rühmaks. Just selles tunnis pidanuks olema eriliselt õdus ja usalduslik õhkkond. Ent see tund oli õudusunenägu. Õpetaja oli jaganud meie rühma kahte leeri. Kuus õpilast talle meeldisid, kolme ei sallinud silmaotsaski. Arvake ise, kumba punti mina kuulusin…
Õpetajat tulistanud laps oli tubli õpilane. Mitme sama kooli õpetaja sõnul on neil raske ette kujutada, et noormehel ja saksa keele õpetajal võinuks konfliktiks põhjust olla.
Minul ja inglise keele õpetajal oli konflikt sellel pinnal, et olin oma pikad juuksed värvinud ronkmustaks ning polnud nõus neid tema näpuviibutuse peale patsi väänama.