Henrik Roonemaa: bussi peale

Henrik Roonemaa
, IT-ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Henrik Roonemaa
Henrik Roonemaa Foto: Erakogu

Olin laupäevast esmaspäevani tunnistajaks ühele ilmselt kõige veidramale sündmusele, mida tüki aja jooksul näinud olen. Laupäeva hommikul kell pool üheksa astus umbes kolmkümmend võõrast inimest Tallinnas Baltika kvartali juures bussi, mis alustas sõitu Austriasse Viini, ning selle sõidu jooksul pidid need inimesed leidma äriidee, moodustama bussis meeskonnad, tegema valmis toote ja leidma sellele esimesed kliendid. Firma 72 tunni ja 1600 kilomeetriga.

Idufirmade mainega on Eestis veider lugu. Ühelt poolt on nende imago väga positiivne, sest Eesti idufirmad on maailmas edukad ja teevad suuri asju, nagu näiteks viimase aja vast suurima lennuga Eesti start-up Transferwise. Teisalt on hulk inimesi, kelle arvates on see kõik üks suur kaardimajake, kus pealiskaudsed aferistid otsivad kiire rikastumise võimalust. Üritust jooksvalt kajastades nägin kommentaaridest, et paljud suhtusid Startup Busi üritusse kriitiliselt. Idufirmade maailma saab ja tulebki kritiseerida ning seal on positiivse kõrval ka palju negatiivset, just sedasama aferismi ja pealiskaudsust, aga selle kõige juures ka üks tähtis aspekt, mida silmas pidada.

Ma mõtlesin selle reisi jooksul mitu korda, kuidas tundsid end need noored inimesed, kes laupäeva varahommikul unest punaste silmadega sellesse bussi läksid, kes ei teadnud sel hetkel ilmselt üldse, mida nad seal tegema hakkavad, kellega kohtuvad ja kas sellest asjast üldse midagi tuleb. Aga kes leidsid end kolm ööpäeva hiljem rahvusvahelise žürii ees soravalt ja hoogsalt müümas ideed, mille nad olid koos vastleitud tiimikaaslastega liikuvas bussis välja mõelnud ja päris olulisel määral ka ellu viinud. 25. oktoobril oled sa lihtsalt üks tudeng, kes astub ühte bussi, ning 27. oktoobri õhtul võistled laval muuhulgas Kreeka bussi inimestega, kellel on kümneaastane kogemus USA telekomisektorist, ja sul on täiesti reaalne võimalus olla neist parem.

Douglas Adamsi «Pöidlaküüdi reisijuhis Galaktikas» («The Hitchhiker’s Guide To The Galaxy») oli episood, kus sulile nimega Zaphod Beeblebrox määrati kõige rangem karistus, mis üldse võimalik: ta pandi ühte ruumi, kus talle näidati, kuivõrd mikroskoopiline ja tähtsusetu ta ise on võrreldes kogu universumiga. Mitte keegi ei suutnud sellest ruumist terve mõistusega välja tulla.

Paljud inimesed panevad end ise sinna ruumi. Aga vähemalt mõnikümmend Eesti inimest nägi selle kolme päeva jooksul, et selleks pole mitte mingisugust põhjust. Bussitäis inimesi sai teada, et neil pole mitte midagi häbeneda, et nad võivadki võtta kätte ja minna võistlema teiste omasugustega teistest maailma riikidest ning nad ei ole neist ei märkimisväärselt kehvemad (ega ka paremad). Kaks Eesti bussi tiimi sai finaali ning üks-kaks oleks vabalt võinud veel saada.

Proovisin seda pilti vaadata küll ühe, küll teise nurga alt, aga ma ei suuda näha, mis seal valesti võiks olla. Mida halba on selles, kui inimesele näidatakse universumit, kus ta ei olegi tähtsusetu mikroskoopiline punkt, ning demonstreeritakse 72-tunnise inimkatsega, kui palju neis tegelikult peidus on ja kui avatud on maailm sellele? Ja sellele ei kulutata isegi senti riigi raha!

Neid 72 tunni firmasid on võimalik naeruvääristada ja pisendada, nagu kõiki idufirmasid, aga ma ei ole sellega nõus. Nii ei tohi teha. Inimeste õppimis- ja avastamisrõõmu suudab ära võtta ainult selline inimene, kes on ise lõksus keskpärasel ametikohal, millest ta juba enam aastaid rõõmu ei tunne. Inimene, kes joob bussipeatuse taga suurest pudelist õlut, selle asemel et bussi peale minna.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles