Juhtkiri: Hiroshima kaja

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaapanlased põletasid Hiroshima tuumakatastroofis hukkunute mälestuseks viirukeid.
Jaapanlased põletasid Hiroshima tuumakatastroofis hukkunute mälestuseks viirukeid. Foto: AP / Scanpix

Väikeste sammudega tuumavaba maailma poole

Eile tähistatud Hiroshima aatomipommi 65. aastapäev oli eriline, kuna esimest korda osales mälestusüritusel 1945. aastal tuumarelvaga hävitatud linnas ka tolle riigi esindaja, kelle B-29 lennuk pommi heitis.

USA suursaadik Jaapanis John Roos ütles sel puhul tehtud avalduses, et Jaapan ja USA peavad töötama ühiselt tuumarelvavaba maailma nimel, et seesugune konflikt kunagi enam ei korduks.

Kui maailm oleks mustvalge ja lihtne, oleks hõlbus nõuda ka tuumavabadust. Kuid maailm on märksa keerulisem. Ka 65 aastat pärast Hiroshima ja Nagasaki tuumaplahvatust Teise maailmasõja lõpuhetkil ei ole veel sugugi kindel, et meie lastegi silmad võiksid näha tuumarelvast priid maailma.

Jaapan ise on teatavasti põhimõttekindlalt tuumarelvavaba riik, ent aatomipommid on ametlikult ja avalikult vähemalt kaheksal riigil maailmas: USA-l, Venemaal, ­Suurbritannial, Prantsusmaal, Hiinal, Indial, Pakistanil ja Põhja-Koreal.

Väga suure tõenäosusega on tuumarelv olemas ka Iisraelil, kelle poliitika on aga seda mitte möönda.

Rahvusvahelise üldsuse eesmärk on, et tuumarelv enam laiemalt ei leviks. Pahameel on tabanud Iraani, kelle esmapilgul rahumeelse aatomiprojekti tulemuseks võib olla tuumarelv.

Samas asuvad USA tuumalõhkepead ka paljudes teistes NATO liikmesriikides, sest allianss käsitleb tuumarelva heidutusvahendina, mis peaks võimalikku ründajat tagasi hoidma.

See heidutustaktika toimis, mida näitab eelmise sajandi teise poole külm sõda, mis ei läinud kunagi üle Nõukogude-lääne otseseks sõjaks. Ometi oli selle perioodi ajal närvesöövaid intsidente, tuntuim neist 1962. aasta Kuuba raketikriis. Õnneks jätkus nii John Kennedyl kui ka Nikita Hruštšovil taipu jätta tuumahäving valla päästmata.

Kuid praegugi ei saa olla sajaprotsendiliselt kindel nende riikide vastutustundlikkuses, kes omavad või taotlevad tuumarelva.

Ärevust tekitavad Põhja-Korea läänevaenulik retoorika ja otsesed diversiooniaktid oma naabri Lõuna-Korea vastu. Iraani püüd saada tuumariigiks teeb murelikuks ka lähinaabrid.

Omaette küsimus on tuumariikide India-Pakistani omavahelised suhted, mis kulgevad kord üles-, kord allamäge.

USA endine asevälisminister Strobe Talbott rääkis sel kevadel Postimehe usutluses, et president Obama on teine Ameerika president, kes on kuulutanud eesmärgina tuumavaba maailma.

Esimene oli Ronald Reagan tähesõdade programmiga, Obama aga panustab diplomaatiale ning tuumarelvastuse leviku piiramise leppele. Ka väikeste sammudega aatomipommidest lahtisaamise poole minek on tervitatav.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles