/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Jürgen Ligi ja Jevgeni Ossinovski. Erinev rahvus. Erinev põlvkond (Ligi on 55, Ossinovski 28). Erinev perekondlik taust. Erinev sotsiaalne taust. Erinev hariduslik taust. Erinev maailmavaade. Erineva pikkuse ja sisuga poliitiline karjäär. Üks on humanitaarvaldkonnast saanud majandus- ja rahandusmeheks, teine siirdunud ettevõtja perest filosoofia ja politoloogia radadele.
Loetelu võiks jätkata pikalt.
Eestis on läbi aegade olnud valitsuse liikmeid, kes istungil oma päevakorrapunkti ammendudes püsivad ühise laua taga edaspidi üsna tasa. Ligi ja Ossinovski selliste hulka ei kuulu. Nad huvituvad paljudest teemadest, vaatavad nii-öelda suurt pilti. Nad on ministritena kabinetis nagu äädikas ja söögisooda ühes ja samas köögis. Pudelis ja pakis võivad nood rahulikult riiulil kõrvuti seista. Aga lase kokku ja tekib reaktsioon missugune – igaüks mäletab seda vahutamist kooli keemiatunnist. Midagi sellist annab Ligi ja Ossinovski kokteil. See on, kui soovite, alfaisaste enesekehtestamise vajadus. Enesehinnanguga neil kahel probleeme ei ole. See on kõrge.
«Ma ei lähtu ka avalikust arvamusest, kui see on minu omaga vastuolus. Selle järgi ei saa joosta. Poliitiku juurde käib võitlus ideede eest. See on maailmaparandaja amet, andke andeks,» ütles Ligi Postimehe Arteri persooniloos (22.10.2010) ajakirjanik Priit Pulleritsule.
Aastapäevad tagasi kutsus kolleeg Pullerits samasugusesse pihitooli Ossinovski. «Olen elu jooksul seadnud palju eesmärke, mis on olnud piisavalt kõrged, ja olen suutnud need ka üllatavalt suure õnnestumisprotsendiga ületada,» ütles Ossinovski (13.11.2013). Viimasele küsimusele «Kes on peale teie Eestis veel tõsiseltvõetav noor poliitik?» jäigi ajakirjanikul vastus saamata.
Kui Ligi kasutas Ossinovski kohta sotsiaalvõrgustikus Facebook väljendit «sisserändaja poeg roosast erakonnast», oli see suurele osale ühiskonnast piir, mida valitsuse liige poleks tohtinud ületada. Oma sõnakasutuses ja -osavuses enesekindel Ligi seda ise nii ei tõlgendanud. Tal on ka õigus selles mõttes, et rahvuslikul pinnal vaenamise kasti asetas selle teate vastuvõtt, mitte ütleja. Aga katsu hiljem selgitada.
Muidugi peaks Ligi pagasiga poliitik sellise võimaluse läbi nägema. Ta jookseb ja suusatab Ossinovskist kiiremini, kuid noorem mees võib uutes oludes olla kavalam. Kes on jälginud Jaapani sumomaadlust, teab, et üks võte on vastasel eest ära hüpata, selmet temaga rinnutsi kokku minna. Eesti väärtused euroopastuvad ja sellega seoses läheneme järjest enam läänelikule poliitkorrektsele maailmale, kus ridade vahele kirjutamise kunst on teistsugune kui nõukogude ajal. Kuni ühel hetkel vajame selleski poliitilises kultuuris last Anderseni muinasjutust, kes hüüdis, et keiser on alasti. Sest muidu ei saa me ühel halval päeval oma asju üldse selgeks räägitud.
Karismaatilisusele jääb poliitikas alati oluline koht. Ning võimalusele, et mõnikord harjunud moel kindla käega vett peale tõmmates hoopis uputus põhjustatakse.