Ahto Lobjakas: Türgi pähkel

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas.
Ahto Lobjakas. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eestit külastava Türgi presi­dendiga peaks meie riigijuhtidel olema põhjust kõnelda nii interneti­vaba­dusest kui ka Venemaast, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Võib arvata, et see Kadri­oru kunstimuuseumi õhtusöök ei toimunud mitte kõige sundimatumas õhkkonnas. Võõrustaja, Eesti president Toomas Hendrik Ilves, on üks paljudest Twitteri-eetost emmanud poliitikutest. Selles kuni 140-tähemärgilisi sõnumeid lubavas internetikeskkonnas on Ilves heas seltskonnas, tema 36 000 jälgijat on Ida-Euroopa poliitiku kohta tunnustatav arv.

Muidugi, Läänemere ümber on latt väga kõrgele aetud – Soome peaministril Alexander Stubbil on Twitteri-jälgijaid viis korda rohkem, Rootsi ja Poola eksvälisministritel Carl Bildtil ja Radosław Sikorskil ligi kümme korda enam.

Aga seekord oli rahvusvahelise poliitika Twitteri-au Ilvese kaitsta. Koos kõigega, mis Twitteri-vabaduse taga seisab, alates mõtte- ja arvamusvabadusest. Seda külalise ees, kes on öelnud, et tahaks Twitteri hävitada, kui sedagi, et on iga päevaga üha rohkem interneti vastu. Need sõnad kuuluvad Eesti eilsele ja tänasele külalisele, Türgi presidendile Recep Tayyip Erdoğanile.

Erdoğan, kes oli aastail 2003–2014 Türgi peaminister, on suure osa oma karjäärist pühendanud võitlusele mitte ainult Twitteri, vaid kogu internetiga. Kaks korda on riigi ülemkohus pidanud tühistama Erdoğani läbi surutud seadused, mille eesmärk on piirata türklaste ligipääsu internetile – ja avada võimudele ligipääs nende tegevusele seal.

Põhjuseks sellise tegevuse vastuolu isikuvabaduste ja demokraatlike põhinormidega. Ilves – nagu ka peaminister Taavi Rõivas täna – saab oma kriitikas toetuda Andrus Ansipi autoriteedile Euroopa Komisjoni internetitsaarina. Novembrist vastutab Ansip digielu eest kogu ELis. Oktoobri alguses Euroopa Parlamendi kuulamisel lubas ta seista nii internetikasutajate privaatsuse kui ka internetiõiguste eest laiemalt. Need mõlemad on läänelikud väärtused, millega Türgi peab arvestama demokraatia ja õigusriigi nimele pretendeeriva ühiskonnana.

Türgi jääb oluliseks riigiks ELi piiridel ning tänaseni kehtib tema lõimimisest mõeldes enamik mõttekäike, mis Ilves reastas üheksa aasta eest ilmunud loos «Türgi pähklid» (EPL 6.10.2005). Türgi demokraatia seis on kehv, põhjustab rännet Euroopasse, vaagub kultuuriliselt õhtu- ja hommikumaa vahel oma ilmaliku valitsuse ja rõhuvalt moslemiusku elanikkonnaga, asudes samas strateegilises võtmepositsioonis.

Tänaseks on debati rõhuasetused aga pea tundmatuseni muutunud. Võib arvata, et Türgi liitumiskõnelustele ELiga Kadriorus ja Toompeal palju aeg­a ei kulutatud. Need on ummikus, ja ammu enam mitte Küprose pärast, mille rahvusvaheliselt tunnustatud kreeka kogukonna valitsust Türgi mikski ei pea.

Viimaste aastate sündmused osutavad, et Türgi on tegemas alternatiivset tsivilisatsioonilist valikut. Üheksa aasta tagustes oludes oleks see olnud enam ELi kui Türgi kaotus, aga praegu kehtib hoopis teine geostrateegiline võrrand. Türgi «naabritega probleeme pole»-välispoliitikast on saanud olelusvõitlust meenutav heitlus kõikidel rinnetel, millel Ankara teeb üha riskantsemaid panuseid.

Päevakajalisemast alustades tuleb mainida Islamiriigi umbsõlme, mille autor Türgi suuresti ise on. Süürias Bashar al-Assadi režiimi kukkumisele panustanud Ankara toetas fundamentalistlikku liikumist selle varases faasis ulatuslikult nii logistiliselt kui ka aine­liselt, lubades opositsioonivõitlejail läbida oma territooriumi, andes neile relvastust, pakkudes vajadusel varjupaika jne. Nüüdseks on abi väidetavalt lõpetatud, aga probleemid hakkavad Ankaral ka üle pea kasvama. Peale Süüria on Türgi pingestanud suhted Iraaniga ning kaugemalt araabia maailmaga.

Saudi Araabiat ja Egiptust puudutab Ankara toetus sunnifundamentalistidele oma haavatavuse kaudu, mõlemad on mh Moslemi Vennaskonna vihased vaenlased. Türgi enda piiridel ähvardab kokku kukkuda viimaste aastate lepituspoliitika kurdidega (kes on puštude järel suurim oma riigita rahvas maailmas). Iraagi kurdidega on Türgi seni läbi saanud, aga Süüria kurdidele vastutöötamine Kobane linna ümbruses ähvardab taasvallandada väikese intensiivsusega kodusõja kurdidega Türgis endas. Saudi Araabia, mis on suuresti nafta hinna hiljutise languse taga, ei laienda Türgile oma soodusmüügirežiimi.

Kasvav terrorioht riigis endas ähvardab turismi. Erdoğani üha autokraatsemad tendentsid lämmatavad Türgi majandust.

Võib arvata, et sellest kõigest libisesid vestlused Tallinnas kiiresti üle. Eesti asub Türgist kaugel ning otseseid huve meil seal ei ole. Jääb siiski üks märkimisväärne ühishuvide ring – mis sarnaselt Twitteri-konfliktiga ei ole samuti just soodus pind sundimatule vestlusele. Jutt käib Venemaast.

Vähem muidugi Erdoğani poliitilise manööverdamise üha suuremast sarnasusest sellega, mida on ette võtnud samuti peaministri- ja presidenditooliga žongleerinud Putin. Erdoğani ja Putini tehnika sarnasuse jutuks võtmiseks on Eesti võõrustajad ehk liiga tagasihoidlikud.

Kuid jutuks külaskäigu ajal on kindlasti Türgi ja Venemaa vaadete radikaalne erinevus maailmapoliitika sõlmküsimustele, alates Süüriast (kus Venemaa toetab kompromissitult Assadi ja on Türgit hoiatanud sõjalise sekkumise eest) ja lõpetades Ukrainaga (Erdoğan avaldas hiljutises telefonivestluses Putiniga muret krimmitatarlaste kohtlemise pärast).

Türgi on Eesti liitlane NATO­s (kuigi Lähis-Idas ei kohtu Washing­ton ja Ankara enam ammu n-ö silmast silma) ning meil on kalduvus Venemaa piiridel näha oma vaenlase vaenlastes sõpru, neid keeruliste küsimustega tüütamata. Pähkliks teeb Türgi aga meiegi jaoks Erdoğani radikaliseeruv läänevastasus – mis pikas perspektiivis, duginlikult, võib riigist teha hoopis Venemaa naturaalse sõbra.

Ahto Lobjakas on Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles