Juhtkiri: valitsuse liikme kaotatud vastutustunne

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Ametisse astudes tõotab iga Eesti valitsuse liige kanda vastutust riigi ja oma südametunnistuse ees. See tähendab, et täitevvõimu esindava poliitiku roll eeldab tunduvalt suuremat vastutustunnet kui lihtsalt poliitiku roll. Poliitik häbistab sobimatu käitumisega oma erakonda ja iseennast, samal ajal kui hoolimatu minister häbistab valitsust ja riiki. Kuitahes reljeefsete väljaütlemistega silma paistev minister ei saa endale lubada öelda, mida sülg suhu toob, ükskõik millises meedias.

Jürgen Ligi on olnud Eestile väga hea rahandusminister, kelle avalduste otsekohesust ja vahedust on tihti tunnustanud ka poliitilised oponendid. Kuid nagu mäng võib ühel momendil puudutada tegelikkust, nii tuleb ka väljaütlemiste puhul tajuda, kus lõpeb kalambuur või muu teravmeelsus ja kust algab miski, millele ei saa olla selgitust ega õigustust.

Ligi palus eile avalikult vabandust, et nimetas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimeest, haridusminister Jevgeni Ossinovskit suhtlusvõrgustikku Facebook postitatud kommentaaris «sisserändaja pojaks roosast erakonnast». Rahandusminister rõhutas nii vabanduses kui ka eile antud usutlustes korduvalt, et tema seisukohavõtt polnud mõeldud halvustamisena rahvuslikul pinnal.

Ilmselt polnudki, kuid Ligi – kahtlemata sõnaosav ja kogenud poliitik – peaks mõistma, miks ikkagi kujunes selle väljendi vastuvõtt just selliseks ja just nii valulikuks. Selle põhjuseks ei olnud pelgalt poliitiliste konkurentide tekitatud meediatorm, vaid asjaolu, et varemgi piire kombanud minister tegi seda seekord sotsiaalselt eriti tundlikus valdkonnas. Pinnasel, millele astudes puudutatakse tahes-tahtmata nii Eesti ühiskonna sidusust kui ka riigi julgeolekut.

Praegusaja Eestis on ajaloolistel põhjustel rahvusvähemuste osakaal elanikkonnas suur. Eile rahandusministri käitumise hukka mõistnud president Toomas Hendrik Ilves on oma ametiajal rääkinud rõhutatult kaasmaalastest ning tauninud omadeks ja võõrasteks jagamist. Eesti riik on pikkade aastate jooksul kulutanud lõimimisele hulgaliselt aega, energiat ja raha. Ehkki need protsessid pole olnud nii kiired ja tõhusad, kui me oleksime soovinud, pole tehtud pingutused siiski asjatud.

Kohas, kus kujunenud sotsiaalne ja kultuuriline kontekst võib näiteks humoristile lubada teatud iroonilist naljagi, tuleb poliitikuil olla oma sõnades ja otsustes ühemõtteliselt selge ning argumenteeritud. Samasugusest suhtumisest kantud samme võiks nüüd oodata nii rahandusminister Ligilt kui ka peaminister Taavi Rõivaselt kujunenud probleemi lahendamisel. Koalitsioonipartnerid peavad vastastikku kaaluma, kas ühest rumalusest peaks alguse saama valitsuskriis oluliste otsuste ajal ning pingelises välispoliitilises olukorras.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles