Järeldus on karm: me oleme äärmiselt viletsad tulevikuennustajad. Vaadake muutusi, mis on toimunud viimase 25 aasta jooksul: kõik need on tulnud meile üllatusena. Need üllatused on päädinud tähelepanuväärse fenomeniga: tulevik juhib meid tagasi mineviku poole. Side külma sõja ootamatu lõpu, Nõukogude Liidu lagunemise, Ukraina kriisi ja selle negatiivsete efektide vahel on Vene-lääne suhetes näide sellest. Tulevik on tõesti kapriisne ja küüniline, korraga nii farss kui tragöödia.
Joris Van Bladel: tulevik on meeleseisund
See tähelepanek on üsna banaalne nende jaoks, kellel on privileeg arutleda «tuleviku» üle ilma poliitiliste tagajärgedeta ja ilma vastutuseta. Neile on Vene-lääne suhted intellektuaalne mäng, koosnedes sõjast sõnade ja lahingutest arvamuste vahel, mis kordavad mantrat «igavesest taastulekust», «Venemaa võimetusest muutuda» ja meie endi võimetusest minevikust vabaneda.
Terve armee eksperte – nii idast kui läänest – on käimasolevas julgeolekudebatis leidnud endale mõnusa koha ja on sellega arendanud välja mõtlemisviisi, mida võiks nimetada la penséee unique, peavoolus püsiv konformistlik mõtlemine. Kui jätta kõrvale fakt, et poliitiliselt inspireeritud arvamusel pole midagi pistmist analüüsiga, on sel veel üks ohtlik omadus: see aitab kaasa isetäituvatele ennustustele.
Lugusid tuleviku kohta ehitatakse mõlemal pool Atlandi ookeani. Ma ei pea silmas poliitikuid, kes mõnikord on valinud valetamise taktikaks, ma pean silmas neid, kes peavad olukorda analüüsima ja sellest toimunu tuvastama. Mõlemal pool Atlandit nähakse asju just nii, «nagu need on», korrates ja kindlustades neid fakte, mis lugudega sobivad. Tagajärjena muundab ühe vaate absoluutsus teise vaate teise poole väljamõeldiseks. See pole mitte üksnes moraalselt küsitav, vaid mis veel olulisem, see on räpaka mõtlemise väljendus: see ei valmista meid kuidagi tuleviku jaoks ette. Ainult ideede põrkumine avatud dialoogis saab teha debati paremaks. Analüüsil ei ole midagi pistmist ei konsensuse ega «tõega», vaid kõrvutamise ja konteksti loomisega, milles konfliktis olevad ideed – kõigis ilmselt ka väike annus tõtt – saavad eksisteerida. Üksnes kriitiline ja sõltumatu mõtlemine, otsene seotus ühiskonnaga ja kahtluse kui ainsa juhtprintsiibi kasutamine saavad anda idee, kuidas tulevik välja nägema hakkab.
Üllatus tähendab poliitikutele luupainajat. Seetõttu on tulevik pidev võitlus nende jaoks, kes kannavad juhtimise vastutust. Nende kinnismõte on kontroll. Seetõttu on strateegia see, millest saab poliitiliste kõnede odav vale. Vahel me ootame poliitikutelt liiga paju. Poliitikuid kui meie huvide ja turvalisuse kaitsjaid tuleks hinnata hoopis nende otsusetegemise kvaliteedi järgi: kuidas nad teevad kindlaks kõige olulisemad probleemid, kuidas nad seavad eesmärke ja kui suur on nende võimekus improviseerida, kuid sündmused võtavad ootamatu pöörde. Üksnes selles võimes on peidus põhjus olla lootusrikas.
Kui lääs suudaks tunnistada, et ta ei võitnud külma sõda, ja kui ida suudaks näha, et ta ei kaotanud, oleks tulevik veel veidi lootusrikkam. Külma sõja tegelikud kangelased on poliitikud, kes suudavad anda mõistlikke hinnanguid, kes oskavad olla paindlikud ja improviseerida. Kui tahate tõelist võitu, siis see on oskus tulla toime juhuse ja kokkusattumusega, vältides verevalamist. Ajal, mil tulevik ähvardab pöörduda minevikuks, on küsimus, kas Kiiev, Moskva, Washington, Varssavi, Berliin, Tallinn suudavad veel kord sama oskust kasutada.
Neile, kes tuleviku pärast muret tunnevad, on vaid üks soovitus: ei tule olla mitte üksnes skeptiline ekspertide ja nõudlik poliitikute suhtes, vaid ka osata näha tuleviku erinevaid stsenaariume. Kui selleks vaid julgust ja kujutlusvõimet jätkub.