Ivar Raig: mida oodata uuelt Euroopa Komisjonilt?

Ivar Raig
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ivar Raig
Ivar Raig Foto: Postimees.ee

Paindlikkus suurendaks Euroopa Liidu legitiimsust, kaitseks liikmesriikide suveräänseid otsustusõigusi ning võiks isegi tagada Suurbritannia jäämise ELi koosseisu, kirjutab euroskeptikust majandusteadlane Ivar Raig.

Euroopa Parlament kiidab 22. oktoobril tõenäoliselt heaks uue Euroopa Komisjoni ning 1. novembrist saab Euroop­a Liit (EL) uued juhid.

Luksemburgi endise peaministri Jean-Claude Junckeri juhtimisel kokku pandud 27-liikmeliselt kabinetilt oodatakse palju, alates majanduskasvust ja konkurentsivõime tõstmisest kuni Euroop­a rolli suurendamiseni globaalses julgeolekus ja regionaalsete kriiside lahendamisel. Mõistagi sõltub Euroopa Komisjoni tegevus paljuski selle liikmetest ehk koosseisust ja mõjujõust nii Euroopas kui ka maailmas.

Ilmselt ei saa ka Junckerist sellist komisjoni juhti, kellele maailma suurriikide juhid vajadusel esimesena Euroopas helistavad. Esimesteks jäävad ikka suurriikide juhid. Juncker on järjekordne kompromiss Euroopa suurriikide omavahelistes suhetes. Väärib mainimist, et ta oli komisjoni presidendi kandidaat ka juba kümme aastat tagasi. Nüüd toetasid teda eelkõige Euroopa Parlamendi suurimate fraktsioonide, Euroopa Rahvapartei ja sotsiaaldemokraatide liikmed.

Mitmete riikide juhid eesotsas Suurbritanniaga on pidanud teda aga vanameelseks juhiks, kellel on raske ennast maksma panna, eriti väljaspool Euroopat. Jagan nende seisukohta, kes peavad praegu parimaks Euroopa juhiks Angela Merkelit, samuti nagu varem võinuks Euroopat senisest edukamalt juhtida näiteks Tony Blair.

Viimaste Euroopa Parlamendi valimiste üheks keskseks teemaks oli Euroop­a Liidu majanduse reformimine ja erinevate tulevikuvisioonide kujundamine edasiseks koostööks. Komisjoni presidendi ja liikmekandidaatide äsjastel kuulamistel uuest ELi alusleppest ning põhimõttelistest uutest tulevikuvalikutest enam ei räägitud. Tõenäoliselt jätkatakse alalhoidlikult, uuendustega ei riskita ning püütakse eelkõige kindlustada Euroopa koostöös seni saavutatut, vältida suuremaid majanduskriise, rahaliidu ja ELi lagunemist.

Konservatiivne, kuid Euroopa föderaliseerumist toetav Juncke­r võib mitmetes valdkondades piirduda vaid ühisturu tugevdamise meetmetega. Ta on realist, kes on omal nahal tunda saanud, et föderatsiooni ei saa rajada kiiresti ning liikmesriikide rahvaste enamuse tahte vastaselt. Seda saab aga teha väikeste, märkamatute ning hästi varjatud sammukestega.

Kuna ELi ambitsioonikas laienemine viimasel kümnel aastal on tekitanud liikmesriikide vahel päris suuri pingeid ning samas pole rikkamate ja vaesemate liikmesriikide elatustasemete vahe enam märkimisväärselt vähenenud, nihkub kurss ELi laienemiselt integratsiooni süvendamisele.

Balkani kandidaatriikide, Ukraina, Gruusia ja Moldovaga arenevad suhted väga aeglaselt. Vaid Türgiga on vaja pisut kiiremini edasi minna ning avada mõned uued peatükid niigi venivates liitumiskõnelustes, et Türgi ei pööraks Euroopale selga.

Mõistagi ei meeldi integratsiooni süvendamine Suurbritanniale, kuid kindlasti ei soovi Juncker saada kuulsaks sellega, et tema võimuloleku ajal Suurbritannia sootuks EList lahkub. Vastupidi, Mandri-Euroopa tihedamat integreerumist Suurbritanniaga peab ta enda üheks suurimaks väljakutseks.

Sellepärast pole välistatud, et mingil ajal algatab ta siiski ELi institutsioonide ja poliitikate reformimiseks uue ELi aluslepingu koostamise uutel alustel moodustatud Euroopa Tuleviku Konvendis ning toetab Saksamaa-Suurbritanni­a tihedamat koostööd Euroopa veduritena.

Selleks et peatada Euroopa tähtsuse langus maailma julgeolekus ja majanduses, peab uus komisjon senisest oluliselt suuremat rõhku panema ühise välis- ja julgeolekupoliitika tugevdamisele, sealhulgas saama üle otsustusvõimetusest Ukraina ja Venemaa küsimustes.

Välispoliitika uus itaallannast juht Federica Mogherini on saanud lahti oma varasemast Kremli-meelsuse mainest ning asunud Moskvale hambaid näitama, ähvardades uute sanktsioonidega. Ta lähtub tõsiasjast, et Euroopas on julgeoleku tagamisel suurim võimekus Suurbritannia armeel ja samas on britid teiste liikmesriikidega võrreldes kõige kriitilisemad Venemaa tegude suhtes.

Raske saab Junckeril olema Euroopa majanduse suhtelise paigalseisu ületamisel ning tööpuudusega võitlemisel, sest ELi majanduspoliitikaid kujundada püüdvad volinikud on eri meelt majanduse stimuleerimise ja eelarve tasakaalu jaoks vajalike kasinusmeetmete küsimustes.

Euroopa Parlamendi kuulamiste ajal sattusid kriitika alla nii lõtva eelarvepoliitikat pooldanud Prantsusmaa endine eurominister ja rahandusminister Pierr­e Moscovici kui ka suhteliselt jäiga eelarvepoliitika järgija, endine Soome peaminister Jyrki Katainen.

Junckeri enda teeneks peetakse, et tema juhtimisel õnnestus ELi eurogrupil koostöös Euroopa Keskpanga ja IMFiga hoida napilt ära eurotsooni lagunemine. Nii mõnedki eurotsooni loomisel tehtud vead said parandatud. Paraku ei õnnestunud Barrosol ja Junckeri­l viimasel aastakümnel tõsta Euroopa riikide konkurentsivõimet maailma majanduses, kuigi eeldused selleks olid loodud maailma suurima, üle 500 miljoni tarbija ühisturu loomisega.

Lootus, et Junckerist ei saaks «Euroopa haige mees», on nüüd pandud teiste hulgas ka Andrus Ansipile, kes peaks digimajanduse turu arendamise kaudu Euroop­a majandusele uuenduskursiga elu sisse puhuma. Samas on majandusega tegelevaid komisjoni liikmeid varasemast rohkem ning nende tegevusvaldkondade ebamäärased piirid ja osaline kattuvus võivad tekitada probleeme nendevahelises tööjaotuses.

Euroopa majanduse tulevik sõltub paljuski hoopis Lõuna-Euroop­a riikide valitsuste ning Euroopa Keskpanga juhi Mario Draghi tegevusest, et ära hoida võlakriisi uut süvenemist, liigset rahatrükki ja uut eurokriisi.

Eelarveliidu ja pangaliidu tugevdamine, mõnede Lõuna-Euroop­a riikide, sealhulgas Prantsusmaa eelarvete ja pankade allutamine Brüsseli ja Frankfurdi kontrollile võib aga anda soovitule vastupidise tulemuse. Jäigad kokkuhoiunõuded on toonud kaasa kulude külmutamise ja mitmete riikide majanduse hangumise koos elanike elatustaseme langusega. Laenude kollektiviseerimine ja tulude suurem ümberjagamine riikide vahel vähendaks aga veelgi mõnede riikide valitsuste vastutust ja soovi viia läbi vajalikke struktuurseid majandusreforme.

Ühtseid lahendusi on väga raske, kui mitte võimatu välja töötada üha enam eripalgeliste liikmesriikide majanduste jaoks.

Mitmetes majandussfäärides, eelkõige põllumajanduses ja regionaalpoliitikas, võib Junckeri juhitav komisjon tulla aga vastu tarbijatele ja paljudele kodanikuühendustele ning kärpida ELi institutsioonide võimu. Nii suurendataks liikmesriikide rolli ja vastutust nende suhteliselt ebaefektiivsete ja kallite ELi poliitikate edasisel reformimisel. Uue komisjoni liikmete tegusid ootavad kodanikud kannatamatult ka illegaalse migratsiooni piiramisel, energiajulgeoleku tagamisel ning nakkushaiguste (Ebola) leviku tõkestamisel.

Reformida on vaja ka ELi institutsioone ja koostöö mehhanisme.

Suurbritannia, Taani, Rootsi, Eesti ja enamiku teiste ELi väikeriikide huvides võidakse arendada sellist koostööd, mille käigus riigid loovutavad küll teatud osa suveräänsusest ühistele institutsioonidele, kuid säilitavad kontrolli ELi poliitiliste protsesside ja olulisemate rahvuslike huvide üle, nii et saavad ise otsustada liitumise või lahkumise ühe või teise ühise poliitikavaldkonnaga à la carte menüü põhimõttel. Selline paindlikkus suurendaks ELi legitiimsust, kaitseks liikmesriikide suveräänseid otsustusõigusi ning võiks isegi tagada Suurbritannia jäämise ELi koosseisu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles