Tallinna Reforminoorte juhatuse esimees Gaspar Šabad kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et väga nukker oli kooseluseaduse debati ajal näha kuidas üks vähemus suutis, baseerudes populismile ja väikesele osale seaduseelnõust, pöörata kaks kolmandikku Eesti rahvast teise vähemuse vastu.
Hiljuti vastuvõetud kooseluseadusest on palju räägitud, nagu ka sellest, mida seadus endaga kaasa toob. Seaduse vastuvõtmisele eelnes räpane ja riiki lõhestav debatt, järgnes aga arutelu teemal, miks siiski nii läks. Kahjuks on kogu see mõtete virr-varr toimunud mingil määral valede kaalutluste ümber.
Alustaks sellest, et väga nukker oli näha kuidas üks vähemus suutis, baseerudes populismile ja väikesele osale seaduseelnõust, pöörata kaks kolmandikku Eesti rahvast teise vähemuse vastu. Inimesed, kelle elus mängib usk tähtsat rolli, moodustavad siiski kõigest 14 protsenti Eesti elanikkonnast. Seega tekib küsimus, et miks oli kooseluseaduse vastastel võimalik oma kampaaniaga koguda niivõrd suur toetus. Sellele küsimusele vastas alateadlikult Eesti olümipavõitja Erki Nool, kes ütles: «Peame arvestama, et vene ajal oli see kriminaalselt karistatav. 25 aastat tagasi igasugune vennike oma tilliga tänaval ei vehkinud».
Selles tsitaadis peitubki vastus kahele küsimusele; miks oli (ja ilmselt ikka veel on) nii suur protsent rahvast geide vastu ja miks on kooseluseadus tähtis. Pärast kuutekümmet aastat okupatsiooni, kus isikuvabadust ei eksisteerinud, vähemuste õigustest rääkimata, ei ole üllatav, et tolleaegsed hoiakud ja arusaamad on niivõrd juurdunud ning mängivad rolli poliitmaastikul ka praegu. Valdav enamus eesti rahvast on siiski kasvanud üles Nõukogude ajal ja valdav enamus kooseluseaduse oponentidest juhindus sellele ajastule omaste põhimõtete järgi. Erinevalt näiteks Ühendriikidest või Venemaast, kus geide võrdõiguslikkusele seisavad vastu usklikud, kes räägivad jumalateotusest, esinesid meil peamiselt niiöelda «meditsiinilised» arusaamad homoseksualismist kui hälbest (kuitahes aegunud nad ka poleks).
Kuigi kooseluseadus oli suur samm õiges suunas Eesti gei kogukonna jaoks, on see tegelikult väike osa kogu pildist. Kooseluseaduse arutelu ja vastuvõtmine oli otseses konfliktis sovetliku mõttejäänukiga, mis veel Eestis esineb. Õnneks on praeguseks kasvanud Eestis üles uus põlvkond, vabariigiaegsed noored, kellel on liberaalsed ja läänelikud vaated, võimaldades pidada arutelusid teemadel, mis olid veel kümmekond aastat tagasi tabu. Alanud internetiajastu ja viisavabadus Euroopa Liidu liikmesriikidega on võimaldanud igal meist soovi korral oma silmaringi avardada.
Pärast Šotimaa iseseisvusreferendumit kirjutas The Guardiani ajakirjanik Irvine Welsh, et kuigi natsionalistid võisid kaotada lahingu, on nad sõja siiski võitnud. Seda just seepärast, et rahva ette toodi teema, mis varem tundus kauge ja kahtlasena ning kuigi jah-häält ei tulnud, on iseseisvus nüüd peamine naratiiv devolutsiooni-järgsete noorte jaoks. Ühendkuningriigis püsimine leiab samas peamiselt sümpaatiat vananeva elanikkonna hulgas.
Ka Eestis rakendub kooseluseadus edaspidi samale printsiibile. Meie riiklik suund on taasiseseisvumisest saadik sihtinud vaba, õiglase ja avatud ühiskonna poole. Samal ajal kui teistes endistes NSV Liidu riikides on Internet tsensuuri all, oleme meie näinud kõiki võimalusi, mis Internetiga kaasnevad ja mitte ainult seda valdkonda omaks võtnud, vaid saanud siin maailma tipptegijaks. Kui meist ida pool on LGBT vähemus fašistlike liikumiste märklauaks, siis meie oleme esimeses endise idabloki riigis, mis aktspeteeris seksuaalvähemuste esindajad kui võrdväärsed kodanikud.
Liberaalsema ja vabama ühiskonna poole liikumine on olnud meie siht ja peab selleks ka jääma. Juba on arutelu all nii valimisea langetamine, kui prostitutsiooni legaliseerimine. Ma loodan südamest, et tulevikus suudab Eesti ühiskond liikuda ka eutanaasia ja kanepi legaliseerimise juurde. Et kaoksid ära tabud, millest rääkimine tundub just selle sama postsovetliku mõtlemise pärast valena. Vaadates kooseluseaduse ajal ilmnenud mõtlemislaadi, mis lõpuks Interneti kommentaariumitest tänavale voolas, tekkis ausalt öeldes väike mure tuleviku pärast. Kuid seda mure saatis ka lootus. Lootus mis tulenes Eesti inimestest, kes saavad aru, et minevikus elamisega me edasi liikuda ei saa.
Kuitahes raske liberaalsema ühiskonna poole liikumine ka poleks, kooseluseadus oli meie jaoks samasugune tuulelipp nagu referendum šotlastel, esimene lahing sai võidetud. Juba seisavad ees uued väljakutsed ja suured küsimused. Siinkohal, nii irooniline kui see ka antud kontekstis olla võib, tahaks ma tänada Jumalat. Tänada Jumalat, et järk-järgult, iga uue põlvkonnaga liigume siiski avatuma ja parema ühiskonna poole.