Ega Ratas ise olegi lubanud vähemalt sel poliitikahooajal Keskerakonnast kuhugi lahkuda, kuid arutelu tema poliitilise tuleviku ümber on aktiivselt käinud teistes parteides. Ratasele ennustati näiteks keskkonnaministri kohta, kui Keit Pentus-Rosimannusest peaks saama välisminister. Selle vangerduse eelduseks olnuks Urmas Paeti minek europarlamenti, kuid praegu ei näi ka see kuigi tõenäoline. Seega, reformierakondlast Ratasest lähiajal ei saa.
Ilmselt ei ole ka sotsidel Ratasele pakkuda midagi sellist, mis tema tüüpilise ettevaatlikkuse ja vaoshoituse oleks murdnud.
Tõsi, Ratase puhul võib juba täheldada, et tema lahkumisjutud on hakanud muutuma pigem koomiliseks, ning kui need millalgi taas üles kerkivad, leidub ilmselt vähe neid, kes asja tõsiselt võtaks. Võib-olla ei olegi väga ebaõiglane kõrvutada teda austajatest ümbritsetud pruudiga, kel on pidevalt mitu rauda tules – mõnele džentelmenidest antakse pidevalt veidike lootust, ent lõpuks on valik ikkagi püsida puhtas ja turvalises kodus, mitte söösta kuhugi tundmatusse. «Parem varblane peos kui tuvi katusel» ja kõik need muud vanasõnad.
Seejuures pole kodus kõik sugugi ideaalselt korras, tahaks midagi ümber teha. Paneks teist värvi tapeedi, tõstaks külmkapi teise nurka. Aga ei, pole lubatud. Oota, võib-olla kunagi see võimalus veel tuleb.
Ratasel võib olla soov Keskerakonna mainet parandada, juhtimist noorendada – lõpuks on näide sellest ju lähedalt kohe võtta. Kõrval Reformierakonnas on tema põlvkond ammu pumba juures, omaaegne «tulevane Märt Rask» juhib riiki, samal ajal kui Keskerakonnas näib, et sellesama generatsiooni perspektiiv on tulevikus juhtida ümberkorraldusi partei seenioride klubis.
