Kirjandusrööv ehk kes kohendas «Jane Eyre'i» ning kas Shakespeare oli päris?

Jaan Martinson
, spordiajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Raamat

Mis juhtub, kui inimkond hakkab ühel hetkel ajas liikuma ning võib põigata ka kirjandusteostesse, et neid tahtmatult täiendada või tegelasi röövida? Vastuse annab kirjandusdetektiivi Thursday Nexti esimene juhtum, kus ta legendaarse «Jane Eyre» saatuse tahtel tänapäevaseks muutis.

Olgu kohe alguses öeldud – muidu ehk jääb mulje justkui kesisest muinasjuturaamatust – et teos on ääretult lahe. Kas just käestpandamatu, aga ühe puhkepäeva võib sellele raisata küll.

Niisiis, maailm on omadega sassis – kloonitakse dodosid, kellest saavad lemmikloomad, rännatakse ajas ja kirjandusteostes, Wales on sotsialismi kants, Inglismaa peab Venemaaga Krimmi pärast sõda ning inglased on raamatuhullud. Säärane pilt avaneb ulmekirjaniku Jasper Ffrode Nexti-sarja esimeses teoses.

Kuna hullud tegutsevad suuresti emotsioonide ajal ning võivad osta võltsitud Byroni teoseid või esmatrükke, on vaja kirjanduspolitseid. Ent mainitud kuriteod kahvatuvad siis, kui hull professor saab enda kätte seadeldise, millega on võimalik liikuda kirjandusteostes.

Alustuseks röövitakse Charles Dickensi romaanist «Martin Chuzzlewit» kõrvaltegelane härra Quaverley, mis teost väga ei kahjusta. Chuzzlewiti enese kaaperdamine, mida paha plaanib, muudaks raamatu mõttetuks, kuid head jõud hävitavad originaalteksti.

Paraku satub kurja professori kätte «Jane Eyre» käsikiri ja algab hävitustöö. Mis on «Jane Eyre» Jane Eyre'ita? Inglismaa on paanikas ning Nextil on aeg näidata, milleks ta võimeline on.

Nagu selgub, kirjutas Charlotte Brontë «Jane Eyre'ile» viktoriaanlikule ajastule kohasema lõpu, kus peategelane siirdubki Indiasse missioonitööle. Lõpplahendus, mida me tänapäeval teame, on juhuste kokkulangemise tulemus, kui Next raamatus seikleb ning paraja segaduse tekitab.

«Eyre'i juhtum», muide, annab ka vastuse küsimusele, mis painab raamaturahvast juba sajandeid: kes kirjutas tegelikult William Shakespeare'i teosed.

Tundub, et kirjastuse Ersen ulmesari on kenasti käima läinud. Sergei Lukjanenko «Mustand» ja «Puhtand» on aplausi väärt, «Loitsulaulja» sarja kohta öelgu need, kes säärast ulmet austavad, kuid Thursday Nexti lood on kindlasti ägedad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles