Euroopa paremäärmuslus, mis oli varem väikesemastaabiline fenomen Euroopa Liidu rahvusvahelises ja sisepoliitikas, on saanud liitlaseks suure ja arvestatava võimsusega riigi, osutavad Venemaale ja Ukrainale keskendunud politoloog Andreas Umland ja Ida-Euroopa paremäärmuslike liikumiste asjatundja Anton Šehhovtsov.
Euroopa poliitiline pilt on viimase paari aasta jooksul oluliselt muutunud. Äärmusparteid, mille toetus oli varem marginaalne, on toetajaid kogumas. Seda muutust võis aimata, kuid alles europarlamendi valimised tõid välja, kui laia probleemiga on tegu. Ma ei küsi, miks. Ma küsin, kuidas seda muutust seletada.
Andreas Umland: Euroopa poliitikas on toimunud muutus: äärmusparteid mängivad selles oluliselt teistsugust rolli kui veel mõned aastad tagasi. Seetõttu peaks muutuma ka viis, kuidas Euroopa poliitikat vaadata, kuidas seda uurida ja mille alusel järeldusi teha. Peamine mure on praegu selles, et me ei tea täpselt, millega on tegu. Paremäärmuslust, selle rolli Euroopa poliitikas ja rahvusvahelistes suhetes on väga vähe uuritud. Seetõttu ei ole Euroopa valmis selle küsimusega tegelema. Saksamaa on siin pisut erinev, seal on ekstremismi uurimisega veidi enam tegeletud ja seetõttu on Saksamaal ka sealse äärmusliikumise kohta enam teada. Mujal läänes ei ole seni äärmusluse uurimise vajadusest aru saadud. See peab muutuma.
On kolm põhjust, miks äärmusparempoolsuse uurimisega viivitada ei saa. Esimene, kõige selgem, on paremäärmusluse tõus kogu Euroopas ja sellega seoses kujunenud uus olukord. Ka minevikus on olnud paremäärmusluse tõusu ja langust, aga nüüd seisame silmitsi selle üsna ekstreemse vormiga. Selle kõige ilmekam näide on Kreeka Kuldne Koidik, neonatsipartei, mis on saanud üsna silmapaistva koha Kreeka poliitikas. Ma poleks kunagi uskunud, et neonatsistlik partei tänapäeval seda saavutab. Muidugi on neonatsistlikke parteisid olemas pea kõigis Euroopa riikides, aga nii radikaalse partei nii suur tõus on erakordne.
Teine fenomen on paremäärmusparteide ulatuslikkus, mis paneb arvama, et tegu pole üksnes mööduva lainega. Me ei tea, mis juhtuma hakkab, aga näiteks Marine Le Pen ja tema juhitav Rahvusrinne Prantsusmaal annab põhjust arvata, et sellest parteist võib saada Prantsusmaa poliitikas pikaajaline tegelane, kes mängib ilmselt olulist rolli tulevastel valimistel.
Kolmas fenomen on populismi tõus Euroopas, mida väljendavad euroskeptilised parteid. Enamikku neist ei saa liigitada paremäärmusparteiks, kuid neil on sidemed paremäärmusparteidega. Näiteks Suurbritannia Iseseisvuspartei (UKIP), kes on samuti muutunud oma riigis prominentseks.
Need on kolm kõige selgemat põhjust, miks olukord Euroopa poliitikas on muutunud ja miks see olukord nõuab tähelepanu.
Vähem teatakse Euroopas aga seda, et Venemaa paremäärmuslus on tõusuteel. Selle tõusu nähakse seoses Putini ja Vene rahvusluse tõusuga. On jäänud mulje, et niipea kui Putin võimule tuli, algas kohe natsionalismi kasv. Aga kui vaadata Venemaa paremäärmusluse tõusu ajalugu, siis selle tugevnemine algas enne, kui Putin võimule tõusis ja Putinist sõltumatult. Vladimir Žirinovski sai kõige paremad valimistulemused 1993. aastal, esimestel nõukogude aja järgsetel duumavalimistel – peaaegu 23 protsenti. Aleksandr Dugin, kellest on samuti saanud tuntud poliitik, sai duuma nõunikuks 1998, aasta enne seda, kui Putin võimule tuli. Nii et ilmselt isegi Putinita mängiks paremäärmuslus Venemaal märkimisväärset rolli. Isegi kui mitte nii suurt kui praegu, siis ometi ilmselt märkimisväärset.
Kõige olulisem muret tekitav faktor on see, et Euroopa paremäärmuslus on leidnud liitlase Vene valitsuse näol. Sellega on Euroopa paremäärmuslus, mis varem oli väiksemastaabiline fenomen Euroopa rahvusvahelises ja sisepoliitikas, saanud oma liitlaseks suure ja arvestatava võimsusega riigi.
Need on põhjused, miks Euroopa paremäärmuslust tuleb poliitika kontekstis täpsemalt uurida.
Kuna seda ei ole veel tehtud, siis see, mida ma räägin, ei põhine ühelgi avaldatud akadeemilisel uurimusel. Need on vaid tähelepanekud, mis põhinevad ajakirjandusel, vestlustel, dokumentidel.
Millised on Ukraina Svoboda partei seosed Vene paremäärmuslusega?
Andreas Umland: Vene-Ukraina konflikti ja selle osapoolte juures on mitu olulist aspekti. Esiteks, milline on suhe Ukraina paremäärmusluse ja Ukraina valitsuse vahel. See on keeruline teema. Lääne ajakirjandus keskendub peamiselt sellele, et Ukraina valitsus ja Svoboda partei on liitlased. Aga lugu on palju keerulisem. Svoboda on küll paremäärmuspartei, kuid samal ajal Euroopa-meelne ja Euroopa integratsiooni toetav ning erineb seega väga teistest paremäärmusparteidest.
Samas on üsna selge, et Vene eliidi esindajatel on side Ukraina äärmusparempoolsetega.
Samamoodi võib näha sidet Ukraina äärmusparempoolsete ja Euroopa Liidu (EL) äärmusparempoolsete vahel. Tõsi, see suhe on muutunud – kui enne oli side üsna kindel, siis nüüd on see muutunud hapuks, sest Vene-Ukraina konfliktis on mitmed ELi paremäärmusparteid valinud Venemaa poole.
Venemaa ja Ukraina äärmusparempoolsete suhe on samuti üsna selge. Vene äärmusparteid on selgelt valitsuse poolel, kuid ka siin on erandeid: on neid, kes on valinud selles konfliktis Ukraina poole.
Kõige huvitavam küsimus on ELi paremäärmuslaste suhe Venemaa paremäärmuslastega. Aleksandr Dugin paistab olevat võtmeisik, kes on neid kahte poolt kontaktis hoidnud. Temast on saanud ELi äärmusparteidele märkimisväärne autoriteet, teda loetakse ja tsiteeritakse. Siin on veel üks oluline muutus: tavaliselt liiguvad sellised ideed läänest itta, näiteks võtavad Ida-Euroopa paremäärmuslased üle ideid Lääne-Euroopa paremäärmuslastelt. Aga nüüd on toimunud pööre, mõju on ümber pööratud.
Mis Venemaal paremäärmuslusega toimub?
Anton Šehhovtsov: Venemaa paremäärmusluse, vene natsionalismi saab jagada ringideks.
Alustan kõige peamise ringiga, kuhu kuuluvad Vladimir Putin ja tema lähim sõpruskond. Seda ringi kutsutakse siloviki (need, kel on võim). Sinna kuuluvad Venemaa võimuesindajad: sõjavägi, FSB, maksuamet, uimastikontroll, luure. Nad kõik on Putini isiklikud sõbrad. Nad on kõik osalenud Venemaa poliitikas alates 2003. aastast. See oli aeg, kui toimus Gruusia värviline revolutsioon, Ukraina oranž revolutsioon, kui algas Jukose protsess ja siloviki esindajad võtsid Mihhail Hodorkovski firma üle. 2008. aastaks, esimeseks Dmitri Medvedevi presidentuuriks, oli siloviki hakanud mängima otsustavat rolli Venemaa poliitikas.
Enne seda võitlesid nad oligarhidega võimu pärast. Oligarhid olid väga pragmaatilised inimesed. Nemad ei olnud eriti huvitatud idealismist, vene rahvusest ega millestki sellisest. Aga nad olid väga huvitatud sellest, kuidas moderniseerida Venemaad, ehitada sellest konkurentsivõimeline kapitalistlik ühiskond. Kuid kuna nad olid pragmaatilised, ei suutnud nad ideedes ja ideaalides siloviki’ga võistelda.
Siloviki’l oli oma nägemus värviliste revolutsioonide põhjustest ja nad rõhusid Putini ja tema lähimate sõprade hirmudele: vaadake, NATO ja USA on meid ümber piiranud. Kõik siloviki’d tulevad külma sõja aegselt Venemaalt, neil on külma sõja hoiak. Nad ei ole muutunud. Neil on nõukogude mõtlemise viis, konspiratiivne arusaam tegelikkusest, ja värviliste revolutsioonide taga nägid nad NATO orkestreeringut.
Siloviki juures on veel oluline, et need inimesed on ideelised ja ideetud samal ajal. Nende ideoloogia kese on lääne vandenõuteooriad, Ameerika-vastasus mängib nende ideoloogias tähtsat rolli. Aga neil puudub sügavam ideoloogia. Selle saamiseks on nad valmis aeg-ajalt pöörduma Vene natsionalismi järgmise ringi poole. Ja selle moodustavad mitmed mõttekojad ja ümarlauad.
Neid on kümneid. Ilmselt märkimisväärseim on Irboska klubi, kuhu kuuluvad Aleksandr Dugin, Sergei Glazjev, kes on Putini nõunik endiste Nõukogude Liidu alade integratsiooni alal, ja Aleksandr Prohhanov, kes on puna-pruuni alliansi esindaja 1990. aastatest, kui kommunistid otsustasid teha koostööd äärmusparempoolsetega.
Kõik need inimesed on üldiselt Putinile lojaalsed, aga nad püüavad samal ajal oma ideid Kremlile maha müüa. Mõnikord on nad edukad ja Kreml nopib mõne üles, kui näib, et need sobivad Vene ühiskonda. Teise ringi kuuluvad inimesed, keda kutsutakse peamistesse jutusaadetesse, ja seal räägitu järgi saab Kreml testida, millised ideed ühiskonnale peale lähevad.
Seega, teise ringi inimesed on Putinile lojaalsed, aga nad püüavad müüa Kremlile oma ideid ja soovivad seetõttu, et Putin oleks radikaalsem.
Teise ringi kuulub ka Natsionaalbolševistlik Partei. Selle juht Eduard Limonov oli aastaid Putini suhtes väga kriitiline. Kui Venemaa muutus natsionalistlikumaks, näis, et tööd on ka Limonovile, eriti Putini opositsiooni lõhestamisel.
Veidi sarnane olukord oli ka Jeltsini ajal. Ka siis püüdsid neonatsistlikud organisatsioonid Kremliga koostööd teha, aga edutult.
Kolmanda ringi moodustavad need inimesed ja organisatsioonid, kes tahavad Venemaad muuta. Nad tõrjuvad ideed Venemaast kui laienevast riigist, sest nad on huvitatud vaid Venemaast. Seda ringi võime nimetada rassistlikeks äärmusparempoolseteks. Nad ei taha, et Venemaa oleks impeerium, kuna see tähendaks, et Venemaa osaks oleksid ka inimesed, keda nemad peavad võõrrassideks. Nemad oleksid rahul ka väikse Venemaaga ja seetõttu on nad Putiniga enamasti opositsioonis.
Neljanda ringi moodustab ulatuslik neonatside või skinhead’ide liikumine, kes on lähedalt seotud äärmusparempoolsetega. Poliitikast nad huvitatud ei ole. Pigem võiks neid pidada subkultuuriks.
Need on peamised ringid, mis iseloomustavad Vene natsionalismi. Neli ringi, neli üsna erinevat eesmärki.
Sevastopolis toimus augustis «Triumfaalne Bike Show 2014», millega tähistati Krimmi «taasühinemist» Venemaaga. Seda vaadates tuli paratamatult meelde Leni Riefenstahli film «Tahte triumf». Milline neljast natsionalismi ringist selle taga oli?
Anton Šehhovtsov: Ma ütleks, et selle taga oli esimene ja teine ring – Putin ja siloviki, pluss mõttekojad. Ma ei arva, et stsenaarium tuli valitsuselt, küll aga ilmselt idee.
Hiljuti toimunud Šoti iseseisvusreferendumi vastased püüdsid anda mõista, et ka selle taga võis olla Kreml – kui mitte otse, siis vähemalt rahaga.
Anton Šehhovtsov: Ei. See on üsna kindel, et sellist seost ei ole.
Samasugune kahtlus on seotud samasooliste kooselu vastase liikumisega – anti mõista, et sellel võib olla seos Venemaa rahaga.
Anton Šehhovtsov: Ma ei arva, et propaganda samasooliste kooselu vastu Euroopas oleks Venemaa rahastatud või isegi et Venemaa seda ideeliselt toetaks. Venemaa homofoobsust mõjutavad tugevalt pigem USA kristlikud parempoolsed. Kui kuskilt otsida, siis pigem sealt.
Kuidas on vene rahvusluse ringid seotud Euroopa Liidu äärmusparteidega? Ja kuidas need on seotud Ukrainaga?
Anton Šehhovtsov: Iga ring erinevalt. Mõned siloviki ringist, kuid mitte kõik, on seotud ELi äärmusparempoolsete parteidega. Näiteks Vene Raudtee president Vladimir Jakunin. Jakuninil on Viinis kontor, ta on seotud nii Paneuroopa globaliseerumisvastase liikumisega kui ka mitme ortodoksse organisatsiooniga. Tema oleks valmis tegema koostööd paremäärmuslastega ELis, aga samal ajal on ta valmis tegema koostööd konservatiivsete jõududega. Foorumitel, mida ta Vene oligarhina toetab, arutatakse Ameerika-vastasust, kritiseeritakse multikultuursust ja ka samasooliste õigusi. Aga see pole niivõrd äärmusparempoolsus, kuivõrd parem-konservatiivne maailmavaade.
Parajasti ELi sanktsioonide all olev Sergei Narõškin on mitmel korral kohtunud Marine Le Peniga, kui too käis Moskvas, ilmselt Venemaa ja ELi paremäärmusluse ühist strateegiat arutamas. Küsimus on, miks nad seda teevad.
On kaks vaatenurka: ELi paremäärmuslaste oma ja Kremli oma. Kreml on Ameerika- ja läänevastane. Kremli selge eesmärk on läänt nõrgendada ja killustada. Mis oleks parem viis lääne lõhestamiseks, kui toetada ja julgustada liikumisi, mis on ELi ja lääne vastu. See oleks parim viis ELi purustamiseks.
Olen arutlenud selle üle mitmete inimestega. Muidugi ei ole mul must valgel kirjas olevaid tõendeid selle kohta, et ELi paremäärmusparteid saavad raha otse Kremlist. Aga on kaudseid tõendeid, mis sellele viitavad – kui vaatame, kui palju on ELis Vene rahaga tegutsevaid firmasid ja kui tõenäoline on, et raha seda kaudu liigub.
On ka teisi põhjusi, miks Kreml on ELi paremäärmusparteidest huvitatud. Kreml kasutab ELi paremäärmuslasi selleks, et legitimeerida teatud protsesse Venemaal ja endise Nõukogude Liidu riikides. Näiteks on vähemalt kaks organisatsiooni, mille eesmärk on monitoorida valimisi Venemaal ja endistes Nõukogude Liidu riikides.
Üks on Euroopa geopoliitilise analüüsi keskus (European Center for Geopolitical Analysis), mida juhib Mateush Piskorski, kes on endine Poola neonatsistliku liikumise Niklot aktivist ja Samoobrona liige.
Teine selline on Euraasia demokraatia ja valimiste jälgimiskeskus (Eurasian Observatory for Democracy and Elections), mida juhib Belgia paremäärmuslik aktivist Luc Michel.
Need organisatsioonid on olnud kohal nii Transnistrias, Abhaasias, Venemaal kui ka märtsikuiste valimiste ajal Krimmis.
Sellised organisatsioonid pakuvad monitooringut ja legitimeerivad valimisi. Nad ei ütle, et valimised on legitiimsed. Ei, nad ütlevad, et on küll väiksed probleemid, aga et see ei mõjuta valimistulemust.
Kolmas põhjus, miks Kreml on huvitatud sidemetest ELi paremäärmusparteidega, on see, et nende parteide esindajad annavad sageli kommentaare venemeelsetes kanalites nagu Russia Today või The Voice of Russia. Inimeste jaoks, kes neid esindajaid teavad, on nende kommentaarid naeruväärsed, sest neil on oma kodumaal marginaalne tähtsus. Aga Russia Todays esitatakse neid kui selle riigi esindajaid, kedagi, kes on äärmiselt oluline (parlamendi liige või mõne organisatsiooni juht). See on muidugi vale, aga info kontrollimine võtab aega. Nende kommentaaridel on aga kiire ja otsene mõju. Sageli keegi ei kontrolligi, kas tiitel ka tõele vastab.
Miks on ELi paremäärmuslased huvitatud koostööst Kremliga?
Anton Šehhovtsov: Jällegi, Ameerika-vastasus mängib suurt rolli. Enamik ELi äärmusparemparteisid on USA ja ELi vastu. Venemaas näevad nad seda, mida peavad edukaks näiteks, kuidas suur riik saab olla tõeliselt iseseisev – nagu nad arvavad – ja ignoreerida lääne liberaaldemokraatiat. Venemaa esitab väljakutse läänele. Selle eest aplodeerivad ELi äärmusparempoolsed Venemaale ja Putinile.
Lisaks arvavad nad, et Venemaa on loonud alternatiivi demokraatiale. Need parteid leiavad, et nende endi riikide sõltumatus on õõnestatud, nad tahavad tagasi pöörduda tõelise sõltumatuse, rahvusriigi juurde. Venemaa on nende arvates hea näide õnnestumisest.
Loomulikult on sellega seotud rahaküsimus – kas ELi paremäärmusparteid saavad Kremlilt rahalist tuge. Aga nagu ennist ütlesin, selle kohta ei ole mul tõestusmaterjali. Seega ma sellest hea meelega pikemalt ei räägi.
Vene natsionalismi teine ring, mõttekojad, toetavad ELi paremäärmusluse arengut. Aleksandr Dugin näiteks on seotud sidemete loomisega Euroopa äärmusparempoolsete parteidega juba 1990. aastate algusest. Tema toetab Kremlit võrgustiku ja andmebaasiga. Teisele ringile on samuti kasulikud ELi või Ameerika-vastased kommentaarid Vene meedias, nt Russia Today või Voice of Russia.
Kolmas natsionalistide ring, rassistid, on jagunenud Ukraina küsimuses kaheks. Mõni neist toetab Kremlit, sest leiab, et Krimmi poleks kunagi pidanud Ukrainale andma, kuna see on Vene territoorium. Nende arvates peaks Venemaale kuuluma kogu Ukraina idaosa.
Teine osa kolmandast ringist toetab pigem Ukrainat. Sest nad tunnevad, et vene rahvus on olemuselt Euroopa rahvus ja seega peaks kuuluma Euroopasse. Ja nad leiavad, et ukrainlased on venelastest erinev rahvus ja neid ei saa segada, nad peaksid olema ei enamat kui vaid vennad. Ja vendade vahel ei peaks olema sõdu, vaid nad peaksid koos võitlema vaenlase vastu. Selles küsimuses on vene rahvuslaste kolmas ring Putini vastu.
Näib, et paremäärmusluse iseloom on muutunud, antisemitismiga on sel üha vähem pistmist.
Andreas Umland: Antisemitism mängib veel mingisugust rolli, aga üha vähem. ELis, Venemaal ja Ukrainas on antisemitism asendunud üldise ksenofoobiaga. Võib öelda, et valdavalt on muslimid saanud uuteks juutideks, rassistlik narratiiv on pöördunud muslimite vastu. Samal ajal elab ka antisemiitlik narratiiv edasi, kuid sageli on see pigem kriitika finantsilise liidripositsiooni vastu, kritiseeritakse rahvusvahelist kapitalismi ja selles nähakse süüdlastena juute.
Ma ei tea, kas seda on liiga julge öelda, aga mulle näib, et antisemitism enam ei juhi neid protsesse. Tõsi, Jobbik on endiselt antisemiitlik, Kuldne Koidik on antisemiitlik. Aga kas see on peamine neid juhtiv jõud, selles ma kahtlen. See on seal kusagil küll olemas, aga see on väheoluline. Pigem on oluliseks muutunud islamofoobia, homofoobia. Näiteks püüab Putin Venemaa juudi kogukonda enda poole saada. Kõik on palju keerulisem, kui võiks arvata.
Vene natsionalismi neli ringi
1. ring
Vladimir Putin ja tema lähim sõpruskond, nn siloviki, Venemaa võimuesindajad. Nende ideoloogia kese on lääne vandenõuteooriad ja Ameerika-vastasus. Puudub sügavam ideoloogia.
2. ring
Venemaa mõttekojad ja ümarlauad
Organisatsioonid nagu Irboska klubi, kuhu kuuluvad Aleksandr Dugin, Sergei Glazjev ja Aleksandr Prohhanov.
Lisaks mõned nn sõltumatud mõtlejad nagu Nikolai Starikov.
Nende eesmärk on toota ideoloogiaid ja neid Kremlile maha müüa. Nende huvides on, et Putin oleks senisest radikaalsem.
3. ring
Rassistlikud äärmusparempoolsed organisatsioonid, kes tegutsevad aktiivselt Venemaa muutmise nimel.
Nende eesmärk ei ole Venemaa laienemine, vaid Venemaa rassiline puhtus. Osa neist on seetõttu Putiniga opositsioonis.
4. ring
Ulatuslik neonatside või skinhead’ide subkultuur, kes on lähedalt seotud äärmusparempoolsetega. Nad ei huvitu poliitikast.
Euroopa paremäärmus-parteid
Austria
Vabaduspartei
Suhe Venemaaga: seotud
Belgia
Vlaams Belang
Suhe Venemaaga: neutraalne
Bulgaaria
ATAKA
Suhe Venemaaga: seotud
Eesti
Eesti Iseseisvuspartei
Suhe Venemaaga: neutraalne
Holland
Vabaduspartei
Suhe Venemaaga: neutraalne
Horvaatia
Horvaatia Õiguste Partei
Suhe Venemaaga: neutraalne
Itaalia
Põhjaliiga
Uus Jõud
Suhe Venemaaga: seotud
Kreeka
Kuldne Koidik
Suhe Venemaaga: seotud
Leedu
Kord ja Õiglus
Suhe Venemaaga: seotud
Läti
Isamaale ja Vabadusele
Suhe Venemaaga: vaenulik
Poola
Enesekaitse Poola Vabariigis
Suhe Venemaaga: seotud
Vabariigi Õiguste Liiga
Suhe Venemaaga: neutraalne
Prantsusmaa
Rahvusrinne
Suhe Venemaaga: seotud
Rootsi
Rootsi Demokraadid
Suhe Venemaaga: neutraalne
Rumeenia:
Suur-Rumeenia Partei
Suhe Venemaaga: vaenulik
Saksamaa
Natsionaaldemokraatlik Partei
Suhe Venemaaga: seotud
Slovakkia
Rahvuspartei
Suhe Venemaaga: seotud
Meie Slovakkia
Suhe Venemaaga: seotud
Soome
Põlissoomlaste Partei
Suhe Venemaaga: vaenulik
Suurbritannia
Briti Rahvuspartei
Suhe Venemaaga: seotud
Taani
Taani Rahvapartei
Suhe Venemaaga: neutraalne
Tšehhi
Tööliste Partei
Suhe Venemaaga: seotud
Ungari
Jobbik
Suhe Venemaaga: seotud
Kokku:
seotud 14,
neutraalsed 7,
vaenulikud 3
Allikas: Political Capital Policy Research and Consulting Institute