Üksteise kõrval elavad ka pärast Toompeal ja Eesti avalikkuses palju kõneainet tekitanud kooseluseaduse vastuvõtmist edasi nii hetero- kui ka samasooliste pered.
Kaks võrdset
11. oktoober 2014, 00:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhimõtetes murdumatu
Neljapäeval, kui hääletus riigikogus oli lõppenud, Varro Vooglaid (34) ohkas. Hetkelise pausi järel tõdes ta, et oleks pidanud ise rohkem tegema. Saatis seejärel oma kaasmõtlejad koju ja ütles: puhkame mõne päeva ja siis töötame edasi.
Vooglaid ei ole ühiskonna lõhestaja. Tal on isiklikud sügavad põhimõtted, mille alusena ta nimetab kristlikku (katoliiklikku) traditsioonilist arusaama perekonnast kui ühiskonna alust. See on perekond, kus on abielulises suhtes ema ja isa ning neil on lapsed. Kindlasti on ta 21. sajandil idealist, aga see ei ole ju kuritegu.
Ometi on mehest, kes oma põhimõtteid on jäärapäise kindlusega avalikult teada andnud, saanud paljude jaoks kurjuse võrdkuju, kes on sobimatu 21. sajandi Eesti ühiskonda. Kuigi ta ei ole teinud muud, kui ütelnud valjult, mida arvab.
Vooglaiu tegevus on näidanud, et Eesti ühiskonnas on väga palju inimesi, kes tema vaateid jagavad. Mis iganes oli rohkem kui 45 000st iga üksiku põhjus anda kooseluseaduse vastasele pöördumisele allkiri. Need allkirjad näitasid näiteks, et e-riigina kuvandatud Eesti ei olegi nii ultramoodne ühiskond, kus sajanditevanuseid traditsioone võetakse kui intellektuaalselt huvitavaid kirjakohti.
Vooglaid ei külvanud ühiskonda viha. Aga ta ise muutus juba tükk aega enne viimaste nädalate kirglikke sündmusi lossiplatsil ja (sotsiaal)meedias perekondlike koosviibimiste vestlustel paljude sallivuse jutlustajate jaoks vihatuimaks inimeseks.
Aga kui õigusteaduses Tartu Ülikoolis loenguid pidav ja Helsingi Ülikoolis doktoritööd kirjutav Vooglaid ikkagi otsustaks, et läheb kevadel riigikogu valimistele, võib ta ühiskonda jahmatada üksikkandidaadi isikumandaadiga.
Anneli Ammas
Võidelda ja võita
Ka võita tuleb osata, paitasid end pärast kooseluseaduse pisukese häälteenamusega vastu võtmist seaduse pooldajad šampanjaklaase kokku lüües.
Suhtekorralduslikult timmitud plaan nägi ette, et pärast lahingut lippe ei lehvitata, võiduparaade ei korraldata. Saabugu rahu.
Kooseluseaduse üks hing, Eesti meelelahutusäri üleilmse filmikunsti tegemise unistuseks elanud Peeter Rebane (41) kutsus neljapäeva õhtupoolikul Nordea keskuse kohvikusse kõik need, kes on olnud seaduse poolt. Riigikogu saadikud, erinevad organisatsioonid – saabus ligi poolsada inimest.
Rebane leidis sisemise jõu ja välise võimaluse (erinevatel hinnangutel on ta panustanud seadusloo kulgu 10 000 ja enamgi eurot) viimase poolaasta jooksul tänu sellele, et ta on end Eesti ühiskonnast vabaks töötanud. Vabaks elanud. Tal pole mitte kohustus, vaid võimalus.
Eile õhtul lendas Rebane tagasi oma teise kodusse Londonisse. Talle polnud seda seadust isiklikult tarvis. Aga tal oli võimalus ja sügav isiklik soov aidata Eesti sallivama ja kaitsvama ühiskonna poole.
Loomult ülimalt tagasihoidlik (samas kaval) Rebane on võtnud kõiki oma tegemisi hinge ja ägedalt: olgu see Euroopa filmiauhindade, superstaar Robbie Williamsi või Tallinnale kultuuripealinna tiitli toomine.
Rebase tänuüritusel kõneles riigikogu saadik Imre Sooäär pärast president Toomas Hendrik Ilvese sõnavõttu: «Aasta tagasi ütlesid sa, et tee see asi ära. Hoolimata sellest, kui sind tagasi ei valita.»
Rebane tegi selle seaduse ära hoolimata sellest, et Sooäär vahepeal vastusamme astus.
Tuuli Koch