Kadri Simson: Eesti peab hakkama õppima, mitte õpetama

Kadri Simson
, riigikogu liige (Keskerakond)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kadri Simson
Kadri Simson Foto: Peeter Langovits / Postimees

Keskerakonna peaministrikandidaadiks pürgiv Kadri Simson kirjutab, et Eesti asub majandusseisakus, millega valitsus näib olevat leppinud. Seisakust ülesaamiseks tuleb loobuda ambitsioonitusest ja võtta õppust majanduslikest edulugudest teistes riikides.

«Kasv on kinni jäänd, kasv on kinni jäänd,» laulis kunagi Singer Vinger, aga laul oli sellest, kuidas puberteet on läbi ja kõik hea seisab veel ees. Eesti kohta võib täna öelda, et tema kasv on samuti kinni jäänud. Aga et seetõttu midagi head ees ootab, me tingimata väita ei saa.

Ärme peta ennast – Eesti on seisakus. Eesti majandus ei kasvanud eelmisel aastal, ei kasva suurt tänavu ja enam-vähem sama jätkub enamiku prognooside järgi ka tuleval aastal. Ehk arvude keeles: mullune majanduskasv 0,8 protsenti, tänavune eeldatavasti 0,5 protsenti ning järgmisel aastal 2,5 protsenti. Isegi nende nõrkade näitajate taustal hoiatab peaminister riigikogus: peame arvestama, et prognoosid võivad ka reaalsusele alla jääda. Mis toimub? Kas tõesti lepime sellega, et jäämegi kiduma?

Tõesti-tõesti, selliseid leppimise märke on. Eesti valitsevais ringkonnis isegi ei mõelda enam majanduskasvust. Erakond, mis lubas veel kaheksa aasta eest rikastele Euroopa maadele majanduskasvuga järele jõuda, soovitas hiljem juba piirduda sellega, millele «võib kindel olla», ning praegu paistab, et ainult relvastatud enesekaitse ongi veel see, millele ta edaspidi keskendub.

Lausumisraamatust on kõik vanad loitsud ära proovitud (asutame firmasid hõlpsamalt, toome käibele euro, langetame veel tulumaksu), aga masin ei käivitu. Toimub vaid tegelikkusega leppimine ja sisemajanduse kogutoodangu (SKT) pärast muretsemise asemele on peatselt oodata programmilist eneseabi, et küllap see kasv polegi nii tähtis. Jutud, et meil on ikka paremini läinud kui Moldoval või Ukrainal, ajavad meie ootused sootuks madalale. Madalamale, kui tohiks.

See on kaotaja mõtteviis. Nagu on kaotaja mõtteviis ka jutt, et me peamegi aeglaselt kasvama, sest meie regioonis kasvavad ka teised aeglaselt. Kahtlemata on head naabrid kaubanduspartneritena suur õnnistus, kuid Alaska ei jäänud arengus seisma seepärast, et sada kilomeetrit eemal Tšuktšimaal oli viletsus. Montenegro ei jätnud oma turismitööstust arendamata, sest samas kõrval Albaanias on häda ja viletsus. Ja Lõuna-Korea ei stagneerunud, kuigi kõrval asuvad puruvaene Põhja-Korea ning tema arenguhüppe hetkel mitte veel kuigi edukas Hiina. Kui kavatseme kasvama hakata alles siis, kui teised ka kasvavad, siis ei möödu me kunagi kellestki, vaid lohiseme kõigil sabas. Sellise suhtumisega pole sündinud ühtegi edulugu.

Eesti peab ambitsioonitusest loobuma ja hakkama majanduslike edulugude põhjal õppima, selle asemel et käia Euroopat õpetamas, kuidas oma rahakotti hallata. Euroopa on teinud rohkem meie moodi, mitte USA moodi. Põhjusi võib olla erinevaid, aga tagajärg on see, et Euroopa kasvab tunduvalt kehvemini kui Ameerika, ja nii juba pikalt.

Veel kord, õpetame vähem, õpime rohkem. Kuid õppimisvõime eeldab veelgi suuremat nihet mõtlemises. Tuleb harjuda mõttega, et äkki me ei teagi veel kõike ja äkki on meie senised arusaamad valed või vähemalt nüüdses olukorras kasutud.

Maailm on seda korduvalt avastanud. Majandusvaldkonnas avastati, et senine tarkus on hoopis rumalus, nii 1930. aastatel kui ka 2008. aastal. Kui mitu Eesti poliitikut tunneb lähemalt 1930. aastate kriisi? Oletan, et mitte kuigi paljud. Ja ilmselt mitte kuigi põhjalikult ka 2008. aasta Wall Streeti vapustusi. Eesti liidrid on oma mõtteviisi märksa vähem muutnud kui lääne omad. Mida sellest järeldada? Seda, et kui oled «väike», ei tähenda see veel, et sa oled tingimata «dünaamiline». Dünaamilisus nõuab lahtist meelelaadi, mitte liberalismi akadeemia lööklausete kordamist.

Kunagi naerdi välja ka need, kes arvasid, et maakera polegi lapik. Eesti on natuke sarnases seisus. Teisitimõtlejad on valitsusringkondade silmis kas tüütud või ohtlikud. Ja selline olukord pole soodus uute ideede esilekerkimiseks. Kes see ikka soovib, et teda mõnitataks. Lihtsam on ju teha mitte midagi, siis ei juhtu midagi halba. Kõige ebaõiglasem on aga see, et eriti kõvadeks mahategijateks võivad olla ministrid, kellel pole meile pakkuda suurt midagi peale seisaku ja kinnituste, et kõik on tehtud õigesti. Kui tulemus on vale, siis ju pole õigesti. Veel kord, vajame suuremat sallivust oma majanduspoliitilises debatis ja väiksemat sallivust praeguse seisaku suhtes.

Ma ei taha alahinnata relvastatud riigikaitse rolli, kuid seisakust väljasaamine ongi meie parim kaitse halvenevas julgeolekuolukorras. Ukraina kriisi poleks iialgi tulnud ilma eelneva kauakestnud lootusetu majandusolukorrata. Euroopa riikidele järele jõudmisest saame rääkida üksnes siis, kui Eesti SKT kasvab vähemalt neli kuni kuus protsenti aastas. Ehk mitu korda kiiremini kui praegu. Vastasel juhul jäämegi praegusesse olukorda, kus siseminister teatab piiri tugevdamisest uue eriüksusega, aga samas annab ridade vahelt mõista, et piirile ega politseisse inimesi juurde ei tule. Mõista võib ka teda – raha ju pole ja see halvab tegutsemisvõime.

Mida siis ikkagi teha? Meie erakonna valimisprogramm alles valmib, kuid mõned mõtted siiski. Siin pole üht elementi, vaid on mitu. Mainisin ennist mõtteviiside muutust. Kahtlemata on tähtis roll selles mõtteviiside muutuses mängida sõltumatul ja tugeval Arengufondil. Arengufondi ümber on viimasel ajal küll rohkem kõikvõimalikke võimumänge ja oma lemmikute upitamist ning kukutamist, kuid sellest ei tohi lasta end eksitada. Nii nagu soomlased vajasid oma Sitrat, vajame meie Arengufondi, mis tegutseks päevapoliitika tõmbetuultest kõrgemal. Arengufond peab hoidma oma vajalikku positsiooni sõltumatu mõttekoja ning uute algatuste toetajana, mille tema loojad visandasid ja mida ta kriisi algusaastail täitis. Talle tuleb jätta ka õigus eksida, sest uued algatused on alati riskantsed.

Teine oluline instrument on tugevnev maksuamet. Maksude parema kogumisega saame riigikassasse igal aastal eeldatavasti arvestatava koguse lisaraha, mida tarvitada tarkadeks riiklikeks investeeringuteks. Maksude parema kokkukorjamise all ei pea ma silmas teenindajate jootrahatopsis olevate müntide maksustamist, millega Eesti riik praegu häda sunnil ja paremate ideede puuduses tegeleb. Jah, vaja on palgata lisatöötajaid maksuametisse, kuid see tasub end ära.

Kolmas on maksukoormuse ühtlasem jaotamine. Praegu hakkab lõppude lõpuks Eesti ühiskondlikku debatti imbuma teadmine, et võib-olla tõesti on Eesti madalapalgaline töötaja armutult maksustatud, sest maksuvaba osa tema palgast on imeväike. Ja see madalamapalgaline tunneb eriti suurt survet emigreerumiseks – elu tahab elamist. Erinevalt rikkamate inimeste säästudest, mis paigutatakse kusagile finantsinstrumentidesse, lähevad madalapalgaliste inimeste summad kiirelt käibesse poes, apteegis ja juuksuri juures ehk reaalmajanduses.

Senine tarbimise maksustamise ideoloogia (aina kallinevad küttekulud) on toonud kaasa selle, et Eestist on väga kiiresti saanud suhteliselt kallis riik ja riigikassat täidetakse üsna ühtmoodi nii vaesemate kui rikkamate rahakottidest. Läbi ajaloo on riigid kasutanud võrdsustavamat maksustamist just kodurahu huvides. Omad «punased oktoobrid» on igal ajastul ja tark valitsus oskab neid ära hoida.

Me ei pääse vajalike investeeringute nimel laenuvõtmisest. Ütlen seda täies teadmises, et laenud tuleb tagasi maksta ja nii mõnigi riik ei taipa, millal peatuda. Kartma ei peaks mitte laenukoormat, vaid seiskunud majandust, mis ühest hetkest ei anna meie inimestele piisavalt tööd. Laenuteema vallandab tihtipeale meie avalikus debatis hüsteeria «soovite Kreekat», kuid vaadake kriitikute majanduslike huvide deklaratsioone. Isiklikult on neil laenud kaelas, suuremad kui mul. Ega nad sellepärast veel pankrotis ole. «Eesti edu», millest nad nüüd räägivad ja mida enam pole, põhines ju isegi liiga soodsatel laenudel.

Kahtlemata on individuaalseid edulugusid, kuid Eesti inimene keskmiselt ei ela praegu paremini kui aasta või ka kolme aasta eest. Kui ta soovib oma elujärge parandada, peab ta mõtlema, kas uskuda ametlikke kinnitusi, et kõik on kõige paremas korras, või siis avastada, et see korrasolek on umbes samasugune nagu Eesti piiril.

3 mõtet

•    Teisitimõtlejad on valitsusringkondade silmis kas tüütud või ohtlikud. Ja selline olukord pole soodus uute ideede esilekerkimiseks.

•    Senine tarbimise maksustamise ideoloogia on toonud kaasa selle, et Eestist on väga kiiresti saanud suhteliselt kallis riik ja riigikassat täidetakse ühtmoodi nii vaesemate kui rikkamate rahakottidest.

•    Me ei pääse vajalike investeeringute nimel laenuvõtmisest. Ütlen seda täies teadmises, et laenud tuleb tagasi maksta ja nii mõnigi riik ei taipa, millal peatuda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles