Ahto Lobjakas: moraalseks 2.

Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas. Foto: SCANPIX

Täna saab Toompeal lahenduse üks tsivilisatsioonide kokkupõrke väike, aga meie jaoks oluline vaatus. Kui Eesti on end Huntingtoni kaardi järgi, kus rasvane joon ortodoksi maailmaga juhtub jooksma Narva jõel, seni määratlenud lääne tsivilisatsiooni osana, siis nüüd tuleb seda tõestada. Piiri peavad tõmbama rahvaesindajad Toompeal, kes otsustavad (vähemalt selleks korraks) kooseluseaduse saatuse. Vastata tuleb õhtumaise tsivilisatsiooni võtmeküsimusele: mis on väetima väärtus? Kas see on täielik või kuidagi tingimuslik – näiteks olemas seni, kuni ta kuidagi jalgu ei jää?

Kes ei usu, et midagi sellist võib kaalul olla, võib Wikipediast üles otsida Euroopa kaardi samasooliste abielude ja perekondade staatusest eri riikides. See oleks abiks Erkki Noolele, kes näib arvavat, et seadus teeks Eestist Euroopa progressiivsuselt viienda riigi (taunides sellist eesrindlikkust). Kahjuks ei ole see parimagi tahtmise juures võimalik. Tänaseks tunnistab seadus 11 Euroopa riigis samasooliste abielu. Meie tahame seadustada samasooliste perekonnad – millega on hakkama saanud veel 13 Euroopa ühiskonda. Sellesse nimekirja kuuluvad teiste seas Soome, Rootsi, Norra, Taani, Saksamaa, Austria, Šveits, Prantsusmaa, Suurbritannia, Hispaania ja Portugal. Nüüd mõelgem vastunimekirjale: Venemaa, Valgevene, Ukraina, Moldova, Poola, Läti, Leedu – kui nimetada mõned. Kummale poole piiri me kuulume?

Muidugi, valik on veidi kiirustav. Meie avalik arvamus on Euroopast põlvkonna jagu maas. Eile illustreeris seda asjaolu teise lugemise põhjapanevaimas mõlgutuses Lembit Kaljuvee: seadus on tema jaoks nii võõras ja vastuvõetamatu, et ta pole suutnud seda isegi lugeda; samas toetavad seda kõik noored, kellega ta sellest rääkinud on. Nii ausa sisekaemusega on meil lootust.

Sest tõdemus, mis sellest kaemusest vältimatult välja kasvab, on see, et kuigi igal asjal võib olla oma aeg, on asju, mille aeg vähemalt tagasivaates on alati olnud. See ongi üks viis defineerida tsivilisatsiooni, millesse kuulumise kinnitust peame tänaselt päevalt ootama. See on tsivilisatsioon, kus orjuse kaotamine ei tulnud mitte õigel ajal – siis, kui ühiskond selleks «valmis oli» –, vaid ikka ja alati liiga hilja. Sama käib nõidade põletamise, demokraatia, üldise valimisõiguse, tsensuuri ja muu sellise kohta. Kui mitte muud moodi, siis tagasivaates tunneme ära selle, mille jaoks aeg poleks pidanud kunagi liiga varane olema (ükskõik kui elukauge selline mõttekäik ka poleks). Kes kooseluseaduse vastastest suudab end sellesse mõttesse sisse mõelda, sellele võin lohutuseks lubada peaaegu sajaprotsendilise kindlusega: te saate hakkama. Teie süda on õiges tsivilisatsioonis.

Ja unustame ära põhiseaduse. USAs kehtis sama põhiseadus enne ja pärast orjuse kaotamist, enne ja pärast segregatsiooni lõppu. Temalt ei võetud midagi ära, vaid ta muutus paremaks, kuna ühiskond tema ümber muutus õiglasemaks.

Viimastel päevadel on taas kostnud ajuraginat tolerantsuse teemal: et kuidas võib üks erinevuse toetaja piiri tõmmata nende ette, kes temast erinevad? Lihtne! Sõnastagem see dilemma ümber lihtsamalt ja võrrandlikumalt: kas sallivus peaks sallima sallimatust? Vastus, tundub, on iseenesestmõistetav. Näited sellest, kuidas mõjus tolerantsusele ja demokraatiale nt Hitleri sallimine, on tegelikult liigsed.

Debatt riigikogus käis IRLi, Keskerakonna ja sotside vahel. Reformierakonnast võttis sõna mõni üksik julge (tunnustus siinkohal Randperele ja Marustele). Aga kus oli peaminister koos kolleegidega? Loodame, et järgmisel geiparaadil on nad kenasti seal, kuhu nad vähemalt sõnades kuuluvad – vähemuse eest väljas.