Toomas Alatalu: Ida-Ukraina kui (Eesti) unustatud ajalugu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Alatalu
Toomas Alatalu Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Venemaa välispoliitika on ette aimatav: toimetatakse küllalt traditsiooniliselt ja kindlate skeemide alusel, kirjutab poliitikaekspert Toomas Alatalu. 

Relvarahu kehtestamisest Ida-Ukrainas on möödas kuu ja seis sama nagu kodusõdade lõppfaasis ikka – kuna territoorium läheb jagamisele, siis jätkub siin-seal väike sõda seniste positsioonide laiendamiseks või hoidmiseks. Laskemoonaga enam ei koonerdata ehk siis ohvrid on jätkuvalt paratamatud. Kiievi poolt antud seadus «kohalikest omavalitsustest Donetski ja Luganski oblastite teatud piirkondades» määratles sealsete võimuorganite volituste ajana kolm aastat, mis mõistagi pandi kirja kui soovaeg kogu konflikti lõpetamiseks. Kiiev määras nende võimuorganite valimisajaks 9. novembri, mis viimasel hetkel muudeti 11. detsembriks. Ent möödus vaid kaks päeva, kui separatistid kuulutasid, et teevad valimised hoopiski 2. novembril ja Kiievi osaluseta.

Kuupäevadega on selles konfliktis ennegi mängitud - Krimmi nn referendum määrati ju algul 30. märtsile, siis 23ndale ning tehti ära hoopiski 16. märtsil. Kirjutasin toona, et aega ettepoole nihutades jälgis Kreml tähelepanelikult Lääne käitumist ja tuli tõdeda – Moskva tegi referendumi ära niisuguse tempoga, et Lääs ei jõudnud kõikjal sebinud taustajõudude kohta öelda muud, kui et tegu on sõnaahtrate ja ei-tea-kelle-oma «roheliste mehikestega». Ehkki nood võtsid üsna brutaalsuselt üle Krimmis asunud Ukraina sõjaväeosi, kelledel oli korraldus relvi mitte käiku lasta. Seda, et tegu on Venemaa sõjaväelastega, hakati avalikult ja igal pool rääkima alles siis, kui Putin ise oli seda tunnistanud (17. aprillil).

            Selleks ajaks olid täishoos ka teised, ent napimalt relvis rohelised mehikesed , kes 1.-3. märtsil hakkasid jõuga üle võtma administratiivhooneid Donetski oblastis ja mujalgi. Umbes nädalaga sai keskvõim kontrolli nende üle küll tagasi – tagantjärgi tarkus: kuna hetkel oli peamine Krimmi võtmine, pandi pealetung Ida-Ukrainas ajutiselt seisma - , ent 5. aprillil taasloodi Donetski ja 27. aprillil Luganski rahvavabariigid uuesti. Sama üritati ka Harkivis (7.04) ja Odessas (16.04, kusjuures selle isehakanud liider andis algatusest teada ekraanilt ehk siis Moskvast interneti vahendusel!), mis nurjati keskvõimu otsustavate aktsioonidega. Võtmesündmuseks sai Slovjanski linna hõivamine 12. aprillil Krimmist saabunud üksuse poolt, mida juhtis Venemaa sõjaväeluure ohvitser Igor Girkin-Strelkov – operatsioon, mida võis kõrvutada Che Guevara või Shamil Bassajevi ettevõtmistega ning millele Kiiev vastas nii, nagu Moskva omal ajal Tšetšeenias – vastupealetungiga «anti-terroristliku operatsiooni» nime all.

Poliitikas langes see kõik uue Ukraina presidendi valimiskampaania aega (27.02 otsustati valida mitte uus parlament, vaid president ja ajaks määrati 25.05). Juba Krimmi annekteerimise pärast Venemaa vastu sanktsioonid rakendanud Lääs toetas neid valimisi kindlalt 17. aprillil, millele Moskva mõned vastused said just mainitud (vt kuupäevi), ent 7. mail oli Putin sunnitud tegema avaliku tagasikäigu, soovitades «rahvavabariikidel» referendumite edasilükkamisele mõelda. Jällegi oli tegu puru silmaajamisega, sest need ikkagi toimusid 11. mail. 24. mail ehk siis presidendivalimiste eelõhtul kuulutati aga Donetskis välja juba Novorossija konföderatsioon. Seda tegid Ukraina kaheksa (Donetsk, Lugansk + kuus) oblasti 145 esindajat ehk siis saadikute regionaalne nõupidamine. Olgu lisatud, et neist 22.-24. mail Novorossija nime all tehtud asjadest andis peameeste (Oleh Tsaryov jt) kõrval järgmistel kuudel elumärke vaid Donetski-Luganski ühisparlament (30+30 liiget), ent nimetus «Novorossija» on propagandas käibel tänaseni.

            Tehkem nüüd siinkohal peatus, meenutamaks kogu protsessi algust. 21. novembril 2013 algas nn Maidani revolutsioon, kui Kiievi peatänavale tulnud ja selle hõivanud  rahvas vaidlustas president Janukovõtši alustatud välispoliitilise pöörde itta ja sundis ta võimust loobuma. Veebruari keskel, kui opositsiooni juhid Jatsenjuk ja Klitško võeti vastu Berliinis, sai selgeks, et Kiievis sünnib kohe-kohe uus valitsus. Kaks päeva hiljem Maidanil puhkenud vägivald määras ära selle radikaalsuse astme, ent ilmnes seegi, et võimu (sund)loovutajad olid valmistunud vastupanuks. Janukovõtš hääletati mäletatavasti ametist priiks ööl vastu 22. veebruari, ent juba samal õhtul toimus Harkivis Ukraina kõigi tasandite Moskva-meelsete rahvasaadikute kogunemine, kus lisaks 3477 omale olid kohal ka Venemaa riigiduuma saadikud (A. Pushkov, M. Margelov jt.) ning Venemaa kubernerid – Kremli Ukraina saatusest huvitatuse parim kinnitus ja avalik n-ö poole valimine. Just sel nõupidamisel kavandatigi Ukraina vabastamine «Kiievis võimu haaranud fašistlikust klikist», mis algas järgmisel päeval Sevastoopolist, järgnes Krimm ja ülal kirjeldatu.

Ent küsigem nii - kas ei tule need kõigi tasandite saadikute kogunemised, regionaalsed kooslused, referendumite ja vastureferendumite, valimiste ja vastuvalimiste lood jne tuttavad ette?

Taasiseseisvusemise juures olnud inimestele tulevad kohe kindlasti. Võib liialduseta öelda, et tolle aja kõige kuulsam kõigi võimutasandite saadikute nõupidamine toimus Ülo Nugise ja Arnold Rüütli eestvedamisel Tallinna linnahallis 2. veebruaril 1990 ja sellel öeldi selgelt välja Eesti soov iseseisvuda. Mõtet toetas 3090 osalejat ja vastuhääli oli 101. Ettevõetu erakordne vorm ja demokraatlikuse tase oli aga nii tähelepanuäratav, et sellele reageeris USA riigisekretär James Baker, andes kirjaga meie sealsele «igavesele» suursaadikule Ernst Jaaksonile teada, et «Teie rahva soovid on selged ja ühemõttelised».

Aga nii nagu Eestis väljamõeldud Rahvarinne (13.04) leidis peatselt vastase Interrinde/interliikumise näol (19.07.1988), tekkis ka Tallinnas samal päeval (2.02) «Nõukogude võimu ja inimõiguste kaitse komitee». Selle jätkuna moodustati 26. mail 1990 Kohtla-Järvel Nõukogude armee dessantväelaste kaitse all regioonidevaheline saadikute nõukogu, mis koosnes 155st Moskva-meelsest saadikust ja 58st «töökollektiivide esindajast».

11. oktoobril 1990 moodustati juba vabariikide vaheline – Kohtla-Järve, Narva, Sillamäe, Ivangorodi, Kingissepa, Slantsõ saadikute kogu, kuu hiljem tegid esimesed kolm uue võrgustiku Riia linnarajoonide, Liepaja, Daugavpilsi, Klaipeda, Snieckuse ja Salcininkiai samameelsete saadikutega (Baltikumi Novorossija?!).

Tasub mäletada toonast ennetavat (3.03) ja Gorbatšovi referendumit (17.03.1991). Mainigem sedagi, et Eesti regioonidevahelise saadikute nõukogu esimees oli kohal Tiraspolis, kui sealsed kõigi tasandite saadikud oma 2. kogunemisel kuulutasid välja Transnistria  Moldova NSV (2. septembril 1990). Ei maksa unustada, et ka Eestis oli juulis 1991 teravalt õhus Kirde-Eesti eristaatus (Kirde-Eesti NSV?). Uuesti lahvatas sama teema juunis 1993 pärast ebaõnnestunud sõnastusega välismaalaste seaduse vastuvõtmist ja tasub mäletada, et president Jeltsini räigetele sõnadele 24.06.1993 järgnes gaasikraanide kinnikeeramine järgmisel hommikul. Eks ole jällegi tuttav – samamoodi käisid asjad Ukrainas.

Miks ma üldse sellest ajaloost kirjutan? Ma kuulun nende poliitikaekspertide hulka, kes kinnitavad – Venemaa välispoliitika on ette aimatav: toimetatakse küllalt traditsiooniliselt ja kindlate skeemide alusel. Need, kes väidavad vastupidist ja oma jutu kinnituseks mõtlevad välja isegi uusi sõjapidamise tüüpe («hübriidsõjad»), teevad seda paljus oma endi ebapiisavate teadmiste ja valehinnagute varjamiseks. Poliitikat tuleb jälgida pidevalt ja ajaloo teadmine ongi see, mis tihti aitab ning ütleb lahenduse.

Asjatundjale oli juba Harkivi 22.02 kogunemise dokumente lugedes selge, mis järgneb – paraku ilmnes, et Brüsselis nappis selle tõsiduse äratabajaid. Ehkki 2008. aasta sõda Gruusias pidanuks samuti olema piisavaks eeskujuks Kremli käitumismudeli teavitamiseks. Ent – oleme me ise Balti riikide omaaegset relvadeta võitluse (pakun, et seegi oli teatud mõttes hübriidsõda) kogemust seal, kus vaja, ka tutvustanud?  

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles