Valdo Kalm: parema elujärje võti

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valdo Kalm.
Valdo Kalm. Foto: Priit Simson

Eesti Telekomi juhatuse esimees ja Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu liige Valdo Kalm kirjutab, et keskmise sissetuleku lõksu jäänud Eesti taaskäivitamiseks tuleb väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted innoveerima ning töötajad õppima saada.

Ehkki valimiseelne alampalgaralli meenutab üle käte läinud bluffimisringi kaardipõrgus, on palgavaesuse kerkimine valimiste põhiteemaks märgilise tähtsusega. Pärast kaht aastakümmet kiiret arengut tunneb ühiskond selgelt, et inimesed palgaredeli alumises otsas on lubamatult kaugele maha jäänud.

Ma väidan, et meie ühiskond peab, aga ka suudab palgavaesuse probleemi lahendada. Kuid see ei õnnestu eufoorilisel alampalgaoksjonil üksteist üle pakkudes.

Meie elujärje pikaajalisel ja kestlikul paranemisel on kaks võtit. Esiteks peame saama meie väiksed ja keskmise suurusega ettevõtted innoveerima ja eksportima. Teiseks tuleb lahendada palgaredeli alumisse otsa jäänud inimeste tegelik probleem – mitte palga, vaid oskuste nappus.

Jälgides eufoorilist alampalgaoksjonit, tekib tahtmine elada sama lihtsas maailmas, kus otsustame alates 1. jaanuarist vaene olemise lõpetada ja siis ongi korras.

Päriselu on aga selline: pärast kaht aastakümmet hoogsat arengut on Eesti ühiskond jõudnud keskmise sissetuleku lõksu. See on olukord, kus riik on vaeste hulgast minema spurtinud, kuid enne rikastele järele jõudmist on hoog raugenud. Oleme hakanud pidama elujärje kiiret tõusu normaalseks, ent ühtäkki oleks justkui klaaslagi ees.

Põhjus taandub väga lihtsale tõsiasjale: odavat tööd me enam teha ei taha, aga kallist veel ei oska. See puudutab nii Eesti ettevõtteid kui töötajaid.

Keskmike lõksu jäämist tuleb võtta äärmiselt tõsiselt, sest see probleem ei lähe ise üle. Paljud riigid on sinna kinni jäänud aastakümneteks, edukaid väljamurdjaid on viimase poolsajandi jooksul olnud aga vähem kui sõrmi kahel käel. Väljamurdjaid, näiteks Soomet, Lõuna-Koread ja Singapuri, ühendab see, et nad on oma klaaslakke põrkudes teinud otsustavalt panuse inimeste haridusele ning ettevõtete arendus- ja ekspordivõimekusele. Ikka selleks, et suuta koos teha keerulist tööd ja seda maailmale kallilt müüa, ühesõnaga liikuda väärtusahelas ülespoole.

Töö selle nimel käib erasektoris iga päev, praegu toodame ühe töötaja kohta 2,6 korda enam müüdavat väärtust kui sajandivahetusel. Ent kui oled lõksus kinni, siis vaikselt edasi tiksumisest ei piisa. Klaaslaest läbi murdmiseks peab ka kogu ühiskond (eeskätt seadusandja ja täidesaatja käe läbi) pingutama otsustava väärtusrevolutsiooni nimel.

Eesti innovatsiooni, eksporti ja arengut veavad vähesed suured ettevõtted, kelle edu teeb mõistagi rõõmu. Kuid neist ei piisa, et kallis ja teadmistemahukas töö ja äri loetud ettevõtetest ja tööstusparkidest väljapoole, üle ühiskonna leviks.

Selle saavutamiseks tuleb just Eesti keskmise suurusega ettevõtted saada innoveerima ja eksportima, väärtusahelas ülespoole ronima. Üheksa ettevõtet kümnest on Eestis kas väikesed või keskmise suurusega. Just nemad on kogu ühiskonda haarava arenguhüppe võtmeks, kattes Eestit ühtlase võrguna ning olles tööandjaiks enamikule Eesti tööinimestest. Kuid enamikul neist jääb omal käel järgmise arenguhüppe tegemiseks jaksu väheks. Just neile tuleb, kasvõi maksumaksja toel, ulatada see õng, mis aitaks nad tõsise innovatsiooni, arendustöö ja ekspordi rajale.

Ma ei soovi riigi senist tööd kritiseerida, vastupidi. Riigi innovatsiooni- ja arendustoetused on teinud ära väga suure töö. Tehnoloogiate arenduskeskused, teaduspargid, innovatsioonikeskus Mektory, doktorikoolid, EASi toetused konkreetsetele ettevõtetele on konkreetsete ja mõõdetavate tulemustega meetmed.

Madalaima lisandväärtusega ettevõtteis – just nende seas, kelle peamegi innovatsiooni- ja arenguteele juhatama – on targad ja suunatud toetused kasvatanud lisandväärtust töötaja kohta aastail 2007–2013 keskmiselt 2,5 korda. Firmades, keda on toetatud tööstustehnoloogia investeeringutega, on lisandväärtus töötaja kohta tõusnud enam kui poole võrra, keskmiselt 60 000 euroni aastas. Seda on kolm korda enam kui Eesti keskmisel ettevõttel.

Ning EASi ja MKMi toetuste mõju vaheuuring aastaist 2007–2013 kinnitab, et toetuse saajate ekspordimüügitulu on mõne aastaga kahekordistunud, ulatudes 4,5 miljoni euroni. Need enam kui mõjusad arvud kinnitavad, et me oleme õigel teeotsal. Nüüd on meie teha, kas võtame pika tee otsustavalt ette. Või siis ootame ja loodame mõnd ratsa-rikkaks-lahendust ise sülle sadavat.

Infotehnoloogia- ja kommunikatsioonisektoris, mida mul on rõõm lähemalt tunda, on siinkohal üks näide, sest seal on meil pikk tee käidud ning tekkinud on uuendusmeelne, teadus-arendustööd ja eksportimist soosiv ökosüsteem.

Meil on vaja sarnaseid tugevaid ökosüsteeme ka teistes majandusharudes. Esimene samm on alati kõige raskem, mitmed harud võivad ree peale saamiseks vajada lisaks ettevõtjate pingutustele ka ühiskonna tuge. Õigemini küll investeeringut, mis tuleb ringiga tagasi kvaliteetsete töökohtade ja maksutulude näol. Esimene näide, mis pähe tuleb, oleks kodumaine metsa- ja puidutööstus. See sektor on juba niigi muljetavaldav eksportöör, kuid nüüdisaegsed tehnoloogiad pakuvad puitmaterjali maksimaalseks vääristamiseks juba nii palju erinevaid võimalusi, et mõte uuest start-up’i-lainest Eesti puidusektoris pole mingi utoopia.

Mündi teine külg on töötajate ettevalmistus. Eesti ettevõtteid kummitab terav tööjõupuudus, samas valitseb tööturu teises servas tööpuudus. See näitab vaid, et paljude Eesti töötajate oskused ei vasta majanduse vajadustele.

800-eurose palga maksmiseks peab tööandja inimese töö maha müüma vähemalt 1072 euro eest, et pärast maksude tasumist napilt nulli jõuda. 800-eurone miinimumpalk tähendab, et neile inimestele, kelle panuse eest turg pole nõus nii palju maksma, on pakkuda ainult halbu uudiseid.

Ärritades taas paljusid inimesi, ütlen siiski välja, et vaesuse tegelik põhjus pole mitte palga, vaid oskuste nappus. Et elujärg saaks kestlikult paraneda, kaasates kõiki ühiskonnaliikmeid, peavad eeskätt meie kõrg- ja kutseharidus muutuma oluliselt elulähedasemaks, vastama ja paindlikult kohanema tööturu vajadustele. Meid on niigi vähe. Me ei saa lubada, et õpetame maksumaksja raha eest tuhandeid noori välja erialadel, mida meie majandus ei vaja. Ammugi ei saa me endile lubada meie 87 000 tööeas inimest, kelle haridustee piirdub põhihariduse või veelgi vähemaga.

Eesti tööandjad, kes kvalifitseeritud tööjõu terava nappusega iga päev kokku puutuvad, panevad suuri lootusi kutsehariduses kavas oleva nn õpipoisiõppe juurutamisele, kus suur osa õppetööst toimuks töökohal konkreetses ettevõttes. Kõrghariduses näeme aga tungivat vajadust palju enamate rahvusvaheliste õppejõudude ja õppekavade järele.

Ning enese sihikindel arendamine ja täiendamine ehk elukestev õpe, mis on kõrgepalgaliste jaoks juba argine reaalsus, peab saama igapäevase tööelu osaks madalamapalgaliste töötajate jaoks.

Panustades töötajate haridusse ja ettevalmistusse ning keskmise suurusega ettevõtete arengusse, oleme maksumaksjatena selgelt õigel teeotsal. Kuigi valimiste eel on kindlasti kiusatus lubada pigem kalu kui õngi, on äärmiselt oluline, et meil jätkuks tarkust poolel teel mitte käega lüüa. Me ei saa ka oodata tulemusi ei üleöö ega nelja aastaga, Eesti konkurentsivõimele uue hoo ja hingamise andmine tähendab riigimehelikke ja julgeid otsuseid mitmele riigikogu koosseisule. Kuid mida varem alustame, seda varem jõuame kohale.

Kui pikk jutt jätab mulje, et peaaegu terve maailm vajab kordategemist, siis tegelikult on Eesti ühiskonna ees seisev väljakutse lihtne ja loogiline. Me peame saama meie ettevõtted innoveerima ja meie inimesed õppima, siis elame homme paremini kui täna.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles