Karl Selteri ja August Rei ülestähendused 1939. aasta septembris Moskvas baaside lepingu üle peetud läbirääkimistest erinevad ühe pisikese, kuid erakordselt tähtsa detaili poolest. Millega ikkagi lõppes Selteri esimene kohtumine Vjatšeslav Molotoviga, arutleb ajaloolane Allan Käro.
Kaubanduslepingule alla kirjutama läinud välisminister Karl Selter jõudis koos abikaasaga Moskvasse 1939. aasta 24. septembri pärastlõunal. Samal õhtul kohtus ta saadik August Rei saatel Kremlis kaks korda NSV Liidu valitsusjuhi ja välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotoviga.
Üldse oli baaside lepinguni viinud läbirääkimistel Kremlis viis kohtumist. Neist kolm viimast peeti 27. ja 28. septembril ehk pärast seda, kui Selter naasis suurema delegatsiooni eesotsas kodumaalt. Siis aga tegeldi juba üksikasjadega, küll väga olulistega, nagu näiteks Eestisse toodavate Punaarmee üksuste suurus ja baaside asukoht, kuid ikkagi üksikasjadega. Põhimõttelise järeleandmise lubada Punaarmee Eesti territooriumile tegi Selter just 24. septembril.
Kaubanduslepingu ette valmistanud välisministeeriumi väliskaubandusosakonna direktor Georg Meri oli sel õhtul Melanie Selteri saatjaks Suures Teatris. Saatkonda tagasi jõudnud, leidis ta Selteri ja Rei saadiku kabinetis pimeduses istumas, vaevu võimelised rääkima. Nagu Meri hiljem meenutas, õnnestus tal suure vaevaga neilt juhtunu välja pigistada, kusjuures ta ei suutnud oma pahameelt maha suruda, kui kuulis, et Selter oli kõnelenud Molotoviga juba sisuliste küsimuste üle ja teinud kompromissettepanekuid. 1
Niiviisi oli Selter piltlikult öeldes loobunud ilma võitluseta esimesest kaitseliinist – läbirääkimistest selle üle, kas Eesti on põhimõtteliselt üldse valmis NSV Liidu nõudmisi vastu võtma. Sellel veidi metafüüsiliselt tunduval nüansil on tegelikus elus suur mõju. Kui oleks vaieldud selle üle, oleks Moskva pidanud tulemuseni jõudmiseks oma nõudmisi järjest vähendama, kui aga seda ei tehtud, siis olid Moskval vabad käed oma nõudmisi vastupidi järjest suurendada. Nagu see ka tegelikult juhtus.
Veelgi enam, Selteri järeleandlikkus esimesel kahel kohtumisel võis olla selleks viimaseks tõendiks, mida kaalutlevaks ja isegi ettevaatlikuks peetav NSV Liidu juht Jossif Stalin vajas enda veenmiseks, et nüüd on õige aeg aktiivselt Balti riikides tegutseda.
Igal juhul järgmisel päeval, 25. septembril kutsus Stalin enda juurde Saksamaa suursaadiku krahv Schulenburgi ja tegi ettepaneku arutada Leedu vahetamist suure tüki Poola vastu. «/.../ kui meie sellega nõustume, siis Nõukogude Liit asuks otsekohe kooskõlas 23. augustil sõlmitud protokolliga reguleerima Balti riikide probleemi ja ootab sealjuures Saksa valitsuse täielikku toetust,» teatas Schulenburg Berliini. 2 Veel päev hiljem ehk 26. septembril andis kaitse rahvakomissar Kliment Vorošilov Leningradi sõjaväeringkonna ülemale käsu koondada 29. septembriks väed Eesti ja Läti piirile ning olla valmis sissetungiks Eestisse. 3
Lugedes aga Selteri koostatud üleskirjutusi kahel esimesel kohtumistel toimunu kohta 4, jääb üsna arusaamatuks, miks nii läks. Selteri kirjelduse järgi kuulas ta esimesel kohtumisel ära Molotovi nõudmised ja ähvardused, misjärel lahkus, keeldudes igasugustest edasistest aruteludest. Ja seda ainult selleks, et vähem kui kaks tundi hiljem mitte lihtsalt ilma igasuguste ähvardusteta, vaid justkui omal algatusel asuda juba vägagi süvitsi baaside üle läbi rääkima, pakkudes näiteks Punalaevastikule välja erinevaid Eesti sadamaid.
Oma kokkuvõtte Kremli kohtumistest koostas vahetult pärast baaside lepingu allkirjastamist ka Rei. Nagu ta kaaskirjas nentis, seadis ta eesmärgiks kokkuvõtlikult üles märkida olulisema osa NSV Liidu juhtide läbirääkimistel tehtud avaldustest. 5 Seepärast toetub järgnev Selterile, aga niipalju kui Rei üleskirjutusest võib jutuajamise käiku aimata, võib öelda, et kuni teatud hetkeni kohtumise kirjeldamisel meeste vahel erimeelsusi ei ole.
Seega, 24. septembril kell 21.00 algas Kremlis kohtumine, kus osalesid Selter, Rei, Molotov ja NSV Liidu väliskaubanduse rahvakomissar Anastas Mikojan. Pärast viisakuste vahetamist asus Molotov asja juurde. Kuna Tallinnast põgenenud interneeritud Poola allveelaeva Orzełi juhtum näitas tema sõnul, et Eesti valitsus ei hooli NSV Liidu julgeolekust, nõudis ta sõjalise liidu sõlmimist ning laevastiku ja lennuväe baase Eesti territooriumil.
Selter arutles vastuseks pikalt Orzełi juhtumi üle, muuhulgas viidates asjaolule, et NSV Liidu ja Poola vahel ei olnud ei laeva interneerimise ega põgenemise ajal sõjaseisukorda, mistõttu ei ole Moskva asi Eestile selle kohta etteheiteid teha. Mis puutub aga baasidesse, siis selles osas võib Selteri vastuse kokku võtta ühe sõnaga: ei.
Molotov kaotas seepeale tõenäoliselt hetkeks närvid ja nähvas, et sõjalist liitu NSV Liiduga «valitsev grupp ei taha, kuid laiad ringkonnad Eestis ja rahvas tahavad». See peegeldas ilmselt tollal Kremlis valitsenud arusaamu, mis paar kuud hiljem Talvesõjas nii kapitaalselt kokku kukkusid. Läbirääkimistel ei olnud sellisel ebaviisakusel aga mingit väärtust, nii Selteri kui ka Rei vastuse võib taas kokku võtta järgmiselt: ei.
Molotov läks seejärel üle sisulisemale arutelule, küsis Eesti liidulepingu kohta Lätiga, et miks ei võiks samasugune leping olla NSV Liiduga, andis lubadusi, et liiduleping ei riiva kuidagi Eesti iseseisvust. Selteri ja Rei vastused võib ikka kokku võtta sõnaga «ei».
Ammendanud ilmselt sisulised argumendid, hakkas Molotov ähvardama. «Kui teie ei soovi sõlmida meiega vastastikuse abistamise pakti, siis tuleb meil tarvitada oma julgeoleku kindlustamiseks teisi teid, võibolla järsumaid, võibolla keerulisemaid,» ütles ta.
Selteri pika vastuse sellele võib kokku võtta järgmiste sõnadega: Saksamaa ei luba seda. Molotov vastas seepeale ilma ilukõnesse laskumata, et Saksamaa lubab. «Kui soovite, võtan selle nõusoleku hankimise endale,» kinnitas ta.
Seepeale palus Selter sisuliselt vabandust, et oli Saksamaa-teema üldse üles võtnud. Rei küsis veel paar üsnagi terast küsimust, mida aga Selter enam kuidagi ei toetanud. Ja see oli hetk, millest alates lähevad Selteri ja Rei tunnistused lahku.
Selteri väitel teatas ta, et on Eesti seisukohad küllaldase selgusega esile toonud ja sõidab koju, kus kannab Moskva nõudmised valitsusele ette. Molotov pakkus, et annab otseühenduse Tallinnaga, et läbirääkimisi saaks kohe jätkata.
«Kui parlamentaarne minister pean mina informeerima peale oma presidendi ja valitsuse ka parlamenti ja seda ei saa [teha] telefoni teel ega ka nii kiiresti. Selleks sõidan juba homme Tallinna tagasi,» ütles Selter.
Molotov vastas kinnitusega, et asjaga on kiire. «Kui teie ei soostuks meie ettepanekuga, teostaks N. Liit oma julgeoleku kindlustamise teisel viisil oma tahtmise järgi ka ilma Eesti nõusolekuta,» olid tema viimased sõnad.
Rei väitel ütles Molotov lõpetuseks enam-vähem sama, kuid kohtumine ise lõppes hoopis teistmoodi. «Hr. Molotov palus minister Selter’i asja üle järelemõtelda, astudes tarbekorral ühendusse Tallinnaga, ja leppida kokku, et kõnelus jätkuks järgmisel päeval, s.o. 25. septembril kl. 16.00. Viimaselt nimetatud ettepanekuga minister Selter nõustus,» kirjutas Rei.
Ühes 14 aastat hiljem saadetud kirjas oli Selter tõenäoliselt just selle Rei kokkuvõtte suhtes väga kriitiline. USA esindajatekoja nn Kersteni komisjon asus uurima Balti riikide saatust ja peakonsul Johannes Kaiv kogus üle maailma kokku asjasse puutuvaid dokumente, teiste seas ka Šveitsis elavalt Selterilt.
«Minu teada, on ka herra A. Rei mingisuguseid märkusi läbirääkimiste kohta Moskwas teind,» kirjutas Selter. «Minul on üks puudulik eksemplar neist. Need märkused on puudulikud, jätawad palju asju arusaamatuks ning püüawad tema isikut täitsa ebatõeliselt esile tõsta.» 6
Nagu juba öeldud, Rei kokkuvõte kajastas eelkõige NSV Liidu juhtide räägitut ja oli võrreldes Selteri omaga, mis püüdis läbirääkimiste kulgu täielikult taastada, seetõttu kahtlemata puudulik. Kuid selles osas, kuidas esimene kohtumine lõppes, ei ole Reil midagi puudu. Vastupidi, piltlikult väljendudes on midagi üle, sest meil on kaks vastandlikku versiooni, millest üks peab olema vale.
Arusaamatut ei ole selles küsimuses midagi, Selter kas keeldus baaside küsimust arutamast ja lubas koju sõita või nõustus järgmisel päeval uuesti kohtuma ja sellega ka baaside üle läbi rääkima.
Mis aga puutub Rei isiku esiletõstmisse, siis selle poolest oli hoopis Selter oma üleskirjutuses tunduvalt heldem, näidates just Reid sellena, kes kriitilisel hetkel pead ei kaotanud ja vähemalt üritas midagi teha.
Ja Rei versioon kahtlemata seletab, miks hakkas Selter teise kohtumise alguses ilma mingi nähtava põhjuseta baaside üle läbirääkimisi pidama. Tähendas ju Molotovi kinnitus esimesel kohtumisel, et kõik on Saksamaaga kooskõlastatud, Selteri kahe suurriigi tasakaalustavale mõjule rajatud välispoliitika 7 täielikku läbikukkumist. Nii nõustus ta kõigepealt uue kohtumisega järgmisel päeval, kui see aga ootamatult ettepoole toodi, siis allus ta seal Molotovi mõjule ja arutles juba baaside lepingu üksikasjade üle.
Rei versiooni kaudseks kinnituseks võib lugeda ka seda, kuidas Selter oma vastuolulised väited on sõnastanud. Selteri versioonis leidis pärast lahkumisotsuse teatavaks tegemist aset kaks asja: vaidlus Molotoviga telefoni teel Tallinnaga ühendusse astumise üle ja saatkonda naastes tegelemine lennupiletitega.
Samas leidis Selteri väitel selline sõnavahetus Molotoviga aset mõlema kohtumise lõpus, kusjuures peaaegu identsel kujul. «Selter seletab veel kord, et tal kui parlamentaarse valitsuse ministril puudub võimalus /.../» on kirjas teise kohtumise all.
Rei järgi peeti selline sõnavahetus ainult teisel kohtumisel. Teiselt poolt, kuna tema kokkuvõte koosnes valitud tsitaatidest, siis see, et seal midagi kirjas ei ole, ei tähenda, et seda tegelikult kohtumisel ei räägitud. Kuid muid asjaolusid arvestades võib seda küll nõrga, aga ikkagi argumendina arvestada.
Lennupiletitega on veidi lihtsam lugu. «Lahkunud Kremlist välisminister ühes saadik A. Reiga sõitsid saatkonda ja asusid tegema korraldusi välisministri tagasisõiduks esimese lennukiga, mis pidi väljuma järgmisel hommikul. Umbes 30 min. pärast helistati Kremlist, et hr. Molotov palub min. Selteri tulla tagasi kell 24,» seisab Selteri ülevaates.
Niisiis, tegelikult ikkagi ei teinud vastavaid korraldusi, vaid ainult asusid tegema ja siis helistati Kremlist. Sellises ümbernurga sõnastamises, mis lugeja üsna kergesti eksiteele viib 8, oli Selter ilmselt üsna vilunud.
Pärast baaside lepingu allkirjastamist pidas president Konstantin Päts 29. septembril raadios kõne, mille tekst pidi tavapärases korras ilmuma ka järgmise päeva ajalehtedes. Veel Moskvas viibiva Selteri palvel seda aga mõnede Pätsi kõnes kasutatud mõttekäikude pärast ei tehtud, vaid oodati välisministri naasmist. «Selter redigeerib kõigepealt presidendi kõne ümber, siis annab [valitsusele] aru,» kirjutas välisministeeriumi administratiiv-juriidilise osakonna direktor Elmar Kirotar 30. septembril päevikusse. 9
Kui naaseme aga 24. septembri sündmuste juurde, siis on võimalik, et just Meri vihahoog andis Selterile idee, kuidas Tallinna jõudes juhtunut esitada. Tema seisukohalt võttes oli häda selles, et kõige lihtsam viis Eesti läbirääkimispositsioonide taastamiseks oli see, kui ta kohe Tallinna jõudnuna tagasi astub. Või siis vallandatakse, sest ta oli talle antud volitusi ikkagi väga jõhkralt ületanud.
Teiselt poolt võis Selter teha panuse sellele, et riigi juhtkonna jaoks olid Moskva nõudmised sama suur šokk, kui need olid temale Molotovi vastas istudes. Selter võis mängida sellele, et esitleb üldises segaduses ennast kui meest, kellel on plaan, kuidas olukorrast välja tulla, meest, kes on kohe valmis Moskvasse tagasi sõitma ja vastutuse enda peale võtma.
Probleem oli aga selles, et samal ajal pidi Selter kohtumistest Molotoviga aru andma ja näitama ennast kindlameelse läbirääkijana. Saavutuste osas tal millegagi kiidelda ei olnud. Teiselt poolt, see, et ta teise kohtumise lõpus kojusõidu suhtes endale kindlaks jäi, oli küll väike, kuid ikkagi vaieldamatu võit.
«Moskva nõudmised pühap[äeval] 24. IX Selterile: laevastiku ja lennuväe baasid (Tallinn!), sõjaline liit, siis saame sõjavarustust ja kaubanduslepingu. Selter Molotovile: sel juhul palun Teie korraldust, et mulle homseks reserveeritaks lennupiletid,» jäädvustas Selteri seletuse 25. septembril oma päevikusse Kirotar. 10
Sellisel kujul polnud Selteri jutus muide kübetki valet, sest esimese kohtumise alguses esitas Molotov tõesti nimetatud nõudmised ja teise lõpus andis korralduse lennupiletite kohta. Selles on Selter ja Rei üksmeelsed.
Baaside leping
• Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk nn baaside leping sõlmiti 1939. aasta 28. septembri kesköö paiku Moskvas.
• Baaside lepinguga sai NSV Liit õiguse rajada Eestis Saaremaale ja Hiiumaale ning Paldiski linna mere- ja lennuväebaasid. Lepingu lisaprotokolli järgi võis NSV Liit hoida Euroopas käiva sõja ajal baasides 25 000 maa- ja lennuväelast.
• Lepingu sõlmimise ettekäändeks oli Moskva süüdistus, nagu ei suudaks Eesti kontrollida oma territooriumi, põhjendades seda Tallinna sadamas interneeritud Poola allveelaeva Orzełi põgenemisega. 24. septembril nõudis Moskva vastastikuse abistamise paktile allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Kaks päeva hiljem toimunud koosolekul leidis Eesti valitsus, et NSV Liidu nõudmised tuleb vastu võtta, sest välisabile lootust ei ole.
• Läbirääkimistest võtsid osa NSV Liidu juht Jossif Stalin, Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vjatšeslav Molotov ja väliskaubanduse rahvakomissar Anastas Mikojan ning Eesti välisminister Karl Selter, Riigivolikogu esimees Jüri Uluots, Riigivolikogu liige Ants Piip ja saadik Moskvas August Rei. Alla kirjutasid Molotov ja Selter.
1 Georg Meri. «Hetki ennen Viron tuhoa». Suomen Kuvalehti 13.9.1991. Lk 48–49.
2 «Molotovi-Ribbentropi paktist baaside lepinguni. Dokumente ja materjale». Perioodika, 1989. Lk 104–105.
3 Михаил Мельтюхов. «Прибалтийский плацдарм (1939–1940 гг.). Возвращение Советского Союза на берега Балтийского моря». Москва, 2014. Lk 42–43.
4 Karl Selteri koostatud ülevaadet esimese kahe kohtumise kohta on avaldatud kahes variandis. Näiteks «Molotovi-Ribbentropi paktist baaside lepinguni» (lk 122–130) on avaldatud selle tööversioon (ERA, f. 957, n. 17, s. 9, l. 162–176). Lõppversiooni (samas, l. 1–51) kinnitas Selter oma allkirjaga ja sellele toetub näiteks «Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas» II köide (Stockholm, 1955. Lk 56–76). Erinevused kahe versiooni vahel ei ole suured, esimese kohtumise osas on täpsustatud ühte Molotovi lauset. Tööversioon hakkas levima tõenäoliselt 1950. aastate algul, kui koguti dokumente USA esindajatekoja nn Kersteni komisjonile.
5 Rei Moskvast 1. ja 4.10.1939. ERA, f. 957, n. 17, s. 9, l. 147–154. Väljavõtted dokumendist on avaldatud: August Rei. «The Drama of the Baltic Peoples». Vaba Eesti, 1970. Lk 259–262.
6 Selter Kaivule 21.9.1953. ERA, f. 1608, n. 2, s. 416, l. 55. Charles J. Kersten oli esindajatekoja liige 1947–1949 ja 1951–1955.
7 Selle kohta: Allan Käro. «Mis teeme siis meie?». Postimees, 22.8.2014.
8 Vaata näiteks: V. G. Karassev-Orgussaar. «Molotov ja meie». Stockholm, 1988. Lk 43.
9 Elmar Kirotar. «Mis saab edasi?» VIII. Akadeemia 4/2008. Lk 922–923.
10 Samas. Lk 917.