Nõnda, eneseirooniliselt ütleb enda kohta Arvo Valton, kelle kahekümne neljast köitest koosnevale «Kogutud teostele» pandi eilsel esitlusel kirjanike liidus punkt. Kirjandussündmus kahtlemata! Sellega hõivab tuleval aastal kaheksandat elukümnendit lõpetav Valton Eduard Vilde järel teise koha. Vilde «Kogutud teosed» jagunevad teatavasti kolmekümne kolmeks köiteks, Tammsaare piirdub seitsmeteistkümnega.
Kuid lugegem ka selle «koopainimese» öeldut kontekstis, mis on esmakordselt kirjas omaette raamatut väärivates autobiograafilistes meenutustes. Valton arutleb nimelt seal «Teoste» alapeatükis, et kogutud teosed kuuluvad rubriiki «Mida endast maha jätta?». Et see olekski ühte sarja koondatud kirjaniku elutöö. Ja jätkab siis: «Kas leidub keegi, kes võtab need raamatud kätte ajal, mil enamik kirjandusest on digitaalne, internetis või e-raamatus – see mind praegu ei vaeva. Või siis õige pisut...»
Jah, tõesti oleks huvitav teada, kui palju on veel Eestis neid lugevaid inimesi, kes pika rea oma kodustel raamaturiiulitel – kui neid üldse veel on! – täidaksid Valtoni teostega. Mis seal võiks sel juhul juba ees olla? Needsamad mainitud Vilde ja Tammsaare, Luts, Tuglas, Kuusberg, Kross, Traat, vene ja väliskirjandusest Leo Tolstoi, Tšehhov, Dostojevski, kollases ümbrispaberis Shakespeare, tumepunane Balzac, hall «Varamu» sari, Nobeli laureaadid. Ja siis uuemast ajast vältimatuna tunduvad sarjad «Eesti mõttelugu» ning «Avatud eesti raamat». Lisaks muidugi mitme luuletaja «Kogutud luule».
Kardan, et selliselt reastatav lugemisrepertuaar jääb füüsiliselt esindatuna eesti kodudes aina harvemaks. Kirjanike ja Kirjanduse aeg näib selleks korraks olevat ümber saanud. Kirjutan mõlemad sõnad suure tähega, osutamaks nende olulisusele mitme eesti inimpõlve jaoks, kes nüüd ka ise juba elulavalt lahkunud või lahkumas.
Eestis pole vist kunagi olnud nii palju isikuid kui praegu, kes enda tiitliks «kirjaniku» pannud või lasknud panna, ent kelle tuntus sellisena on sõltunud rohkem meediakuvandist kui loomingust endast ning laiema lugejaskonna tunnustusest. Seesama puudutab ka kirjandust, mille ilmumisest aastaülevaadete tegemine muutub mahu tõttu üha raskemaks, kuid samas kõlab nõudlikumate lugejate ja nende kriitikutest esindajate hääles ootus eesti suure romaani (resp narratiivi) järele.
Et niisugune asi on ometi võimalik, selle eest hoolitsevad eesti tõlkijad, kes just teistest kirjanduskultuuridest on meie lugemislauale vahendanud seda suurt ja uhket Kirjandust.
Arvo Valtoni vagu prosaistina on olnud sügav ja väljapaistev 1960ndatest alates. See, kui ta endas nüüd «viimast koopainimest» näeb – «alalhoidliku inimese viimane vägitegu», nagu ta raamatusarja kohta ütleb –, ei tähenda kirjanduse enda väljasuremist. Teisal väljendabki ta lootust, et kirjanduse aeg tuleb tagasi, ka selle suure Kirjanduse aeg. Olen sama meelt.