Riigikogu valimisteni (1. märtsil 2015) on jäänud viis kuud. Kui peakski minema nii, et Keskerakond esitleb oma peaministrikandidaadina kedagi muud kui Edgar Savisaart, siis mis sellest muutub?
Juhtkiri: Savisaare kammitsad
4. oktoober 2014, 12:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kujutlegem kasvõi valimispäevale eelnevat televäitlust, kus astuvad üles erakondade peaministrikandidaadid. Saatejuhid ja oponendid tahaksid küsida, mida Keskerakonna esimees õigupoolest arvab Venemaa agressioonist, kuidas on lood erakonna rahastamisega, tähtsate KGB meestega läbikäimisega, üüratu raamatuhonorariga, linnakassa arvelt erakondlastele reklaami tegemisega jne. Mida Kadri Simson vastab? «Seda peate küsima Edgar Savisaarelt otse»? Ja ongi otsad liiva jooksnud, vastused saamata jäänud. See tähendaks lihtsalt seda, et mees, kes seda erakonda tegelikult kontrollib, ei tuleks isegi avalikult oma konkurentidega vaidlema. Niisugust asja ei saaks kuidagi heaks pidada.
Tõsi, IRLi käik panna peaministrikandidaadiks Juhan Parts, aga mitte erakonna esimees Urmas Reinsalu, on väliselt sarnane. Suurt sisulist erinevust on aga lihtne märgata: üks erakond on oma esimehe raudses haardes, teine mitte.
Oletame nüüd, et tegu on erakonna liikmete peaaegu meeleheitliku katsega kutsuda esile muutust, järjekordse siseopositsiooni esimese jõulisema sammuga. Sellisel juhul mobiliseerib Edgar Savisaar kahtlemata kõik jõud, mis tal veel järele jäänud on, ning loomulikult püüab siseopositsioonile kohta kätte näidata. Siiani on tal oponentide allasurumine alati õnnestunud. Kui ka nüüd läheks nii, siis ootab erakonda ees samasugune pereheitmine, nagu neid palju kordi varemgi on olnud. Savisaar veaks aga oma isikliku häältesaagiga parlamenti üha tundmatumaid ja säratumaid tegelasi.
On täiesti mõistetav, et Keskerakonna praegused riigikogu liikmed on tüdinenud pikast opositsioonis olemisest. Kui nad erakonnas muutust esile kutsuda ei suuda, siis seisab neil ees veel neli aastat opositsioonis. Kogu Eesti poliitilise süsteemi jaoks ei ole kaugeltki ideaalne, et üks neljast parlamendierakonnast on pidevalt väljaspool valitsuse kokkupanekuks võimalikke kombinatsioone. Kõigile on selge, et niisugusesse rolli on Keskerakond sattunud oma esimehe tõttu, kes asjatab Kremli lähiringi kuuluvate KGB meestega.
Kui Jüri Ratase algatus viiks ka tegelikult selleni, et Keskerakonda hakkavad juhtima uued inimesed ning senine esimees taandub, siis on väljavaade senistest poliitiliste kombinatsioonide tabudest lahti saada. Kui aga Keskerakonda jääb endiselt kontrollima Edgar Savisaar, pole erilist sisulist vahet, kes kampaania ajal peaministrikandidaati mängib. Olgu ta kuitahes nutikas ja kogenud, naine või mees, noor või vana.