Kas Eesti ja Soome suhtumine Venemaasse ja agressiooni Ukraina vastu ikka on «totaalselt erinev»? Ajakirjanik Kai Juvakka kirjutab, et Eestis võimendatakse põhjendamatult pisierinevusi kummagi maa poliitikute väljaütlemistes.
Kai Juvakka: Eesti ja Soome «totaalne erinevus»?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas Soome on endiselt soometunud ja kas soomlased oleksid valmis kaitsma oma iseseisvust Venemaa eest? Need küsimused on kummalisel kombel kerkinud Ukraina kriisi tõttu esile Eesti meedias ja avalikus keskustelus. Saate «Vabariigi kodanikud» (ETV 30.09) eelreklaamis püstitas Aarne Rannamäe küsimuse, miks on Soome ja Eesti suhtumine Ukraina kriisi ja Venemaasse «totaalselt erinev».
Rannamäe meenutas saates ütlust, et «eestlased on valmis sööma kartulikoori, peaasi et oleks vabadus ja üllad väärtused kaitstud». Kartulikoorte asemel on soomlastel vabaduse kaitsmiseks palju tõhusam relv – tõsiseltvõetav armee ja kaitsetahe. Olgu riigil ükskõik kui hea relvastus, aga kui puudub kaitsetahe, pole armee suuteline vaenlasele vastu astuma. Seda on nähtud nii Ukrainas kui ka Iraagis, kus sõdurid on vabatahtlikult andnud relvad vaenlase kätte ja osa sõduritest on läinud isegi vaenlase poolele. Sõjas ei mängi rolli see, kui suure osa sisemajanduse kogutoodangust eraldab riik kaitsekuludeks. Olgu see protsent 1,5 või 2,0, aga kui pole korralikku relvastust või sõjaks valmis mehi, ei saa võita.
Iseseisvuse ajal on ainult kolmandik Eesti meestest täitnud oma kohustuse teenida kaitseväes. Kaks meest kolmest on vabastatud teenistusest, peamiselt tervislikel põhjustel. Soomes on samal ajal teenistuse läbinud neli meest viiest. Lisaks astub igal aastal vabatahtlikult teenistusse 500 naist. Kas need arvud räägivad soomlaste palju paremast tervisest või millestki muust? Soomes ei saa vabastust armeest isegi siis, kui oled miljoneid teeniv sportlane. Nii vormel-ühe staarid Kimi Räikkönen ja Valtteri Bottas kui ka valdav osa hokistaaridest on oma kohustuse riigi eest täitnud. Ühelegi armees käinud soomlasele ei ole ebaselge, mis on see üks ja ainus riik maailmas, mille pärast Soomel üldse armeed vaja on.
Eesti on seadnud oma ajateenijatele kõrged tervisenõuded, sest pole piisavalt kasarmuid, kuhu ajateenijaid majutada. See, kes vähegi on tahtnud, on saanud armeest vabastuse teeseldud haiguse tõttu. Väljastpoolt vaadates on kasarmute ja Eesti noorte meeste tervise probleemist raske aru saada. Tundub, et riigi kaitsmine kuulub pigem kellelegi teisele kui Eesti oma meestele, ehk eelkõige ameeriklastele. Oleks Soome NATOs, tagaks ka Soome kaitseväelased Eesti julgeolekut.
Eestlaste ja soomlaste suhtumine Venemaasse on kindlasti erinev. Üks põhjus on ajalugu, aga peamine põhjus on siiski see, et Venemaa ise suhtub meie riikidesse ja ka sõjalise vastupanu võimalustesse täiesti erinevalt. Venelased mõistavad jõudu palju paremini kui teravat keelt. Soomlased ei tunneta oma riigi poolt kaugeltki samasugust survet ega ohtu kui eestlased. Tänu sellele on soomlastele jäänud võimalus järgida järgida oma põhimõtteid ka konfliktides, kus osaliseks on USA. Olgu konflikt kui mõttetu tahes ja USA-l õigus või mitte, pole Eestil teist valikut kui toetada ja õigustada ilma kriitikata USA tegusid.
Iraagi sõda põhjendati alguses valedega massihävitusrelvadest ja hiljem on õigustatud sõda valedega demokraatia viimisest Iraagi rahvale. Me näeme praegu hästi, kui kohutavaks on kujunenud selle sõja hind. Ka eestlastel tuleks mõista ja tunnistada, et see sõda on devalveerinud lääne väärtusi ja rahvusvahelist õigust nii moslemite kui ka venelaste silmis. Kuigi terve maailm, sealhulgas USA praegune president, on tunnistanud Iraagi ründamise alusetuks ja suureks veaks, räägib Eesti poliitiline eliit veel uhkusega orwellikus stiilis Eesti panusest rahu tagamisel ja demokraatia edendamisel Iraagis.
Jälgides iga päev nii Eesti kui ka Soome meediat, julgen väita, et Soome valitsuse seisukohad Ukraina küsimuses kattuvad Eesti omadega vähemalt 95-protsendiliselt. Miks siis paljudele eestlastele tundub, et soomlaste suhtumine on nii erinev? Põhjus on lihtne: Eesti meedial pole Soomes korrespondente ja uudiskünnise ületavad Eestis peamiselt need Soome poliitikute sõnavõtud, mis ei kattu Eesti poliitikute «õigete» arvamustega.
Ükski Soome poliitik ei ole terve konflikti ajal asunud kaitsma Venemaa seisukohti või kritiseerinud Ukraina valitsust nii, nagu seda on teinud Edgar Savisaar. Välisminister Erkki Tuomioja on kogu konflikti vältel mõistnud korduvalt, karmilt ja selgesõnaliselt hukka Venemaa käitumise, juba kaua enne sõjalist sekkumist Krimmis. Aga Eestis tõuseb ta pealkirjadesse ja tembeldatakse kasulikuks idioodiks siis, kui ta ei jaga Eesti presidendi arvamust sellest, kas kriis on võrreldav 1939. aasta omaga.
Samal ajal kui prantslased müüvad Venemaale Mistrale ja ungarlased keeravad Ukrainal gaasikraanid kinni, irvitatakse põhjanaabri «soometumise» üle, kuna Soome oli üks nendest riikidest, kes soovis viimaste sanktsioonide osas aja maha võtta. Kui kriiside lahendamiseks piisaks üksnes sanktsioonidest, oleks nii Kuuba kui Abhaasia küsimused juba ammu päevakorrast maas. Konfliktides on siiski vaja ka diplomaatiat ja läbirääkimisi, see aga on kuulunud läbi aegade soomlaste oskuste hulka.
Soomlased arvavad, et oma riigi kaitsmise eest vastutame meie ise, mitte keegi teine. Kui on vaja relv kätte võtta, siis selleks on meil ka koolitus olemas. Aga selleks, et me ise, meie isad, vennad ja pojad ei peaks kunagi seda kohustust täitma, püüame suhteid oma naabriga hoida nii viisakana kui võimalik, siiski oma väärtustest ja sõltumatusest kinni pidades.