Argo Ideon: feodaalne igand

Argo Ideon
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Argo Ideon
Argo Ideon Foto: Toomas Huik

Münt ei ole modernne maksevahend ja sellest räägitakse kui feodaalsest igandist, kuulsid sadakond omavalitsuste esindajat teisipäeval Eesti Panga osakonnajuhataja Rait Roosve ettekandest sularahavahetuse kohta. Münt, ütles Roosve, on tülikas, raske ja koliseb.


Ega selle hinnangu üle vast polegi põhjust palju diskuteerida – tõepoolest, münte tunneb inimkond juba aegade hämarusest. «Kopkas, see on raske saak,» ütleb laulusalm ja kindlasti on müntidega hoopis lõbusam tegeleda numismaatikul kui lihtinimesel, kes peab kogu seda metalli taskus hoidma.

Ometi kasvab müntide kasutus Eestis koos euro tulekuga järsult, ning kaheeurone münt on väärtuselt juba kõvem kui praegune 25-kroonine paberraha.

Kuidas seda üleminekut inimsõbralikumaks muuta? Uute rahakottide hankimine eriti palju ei anna ning spetsiaalsed plastsalved eurode hoidmiseks on ka tülikad – sealt on lihtne vajalik münt leida, ent salve täitmine võtab mõttetult palju aega ja tähelepanu.

Kuid ettevõtjad saaksid küll teha mündid tarbija jaoks kasulikumaks. Selleks tuleks lihtsalt seada Eestis üles märgatavalt enam müntidel töötavaid automaate.

Ühe kuni paari euro eest võiks mündiga automaadist omandada nii bussipileti kui joogipudeli, miks mitte ka ajalehe, rääkimata parkimiskaardist. Praegu on automaate Eestis vähe, sest mündil puudub ostujõud. Euro toob selle ostujõu metallrahale tagasi ning see asjaolu peaks panema liikuma ka ärimeeste mõtted.

Mündiautomaatide tõotatud maa asub muidugi Jaapanis, kus sajajeeniseid metallrahasid saab kasutada nii interneti- ja pesupesemisteenuste, eksootiliste joogisegude kui ka mitmesuguse muu träni ostmiseks tänavanurgalt.

Hoolimata kogu oma kõrgtehnoloogilisest kultuurist on Jaapan jäänud laialdaselt sularaha pruukivaks ühiskonnaks ning mündiautomaate leidub nii tihedalt, et ühest võid osta veepudeli, selle käigult tühjaks juua ja järgmisse automaati pudeli tagastada – ka taaskasutusele on mõeldud.

Kuid Lääne-Euroopaski leidub mündiautomaate märksa tihedamalt kui siinmail. Meil on siiani peetud heaks tooniks kõnelda m-maksetest, ometi pole need väga laialt juurdunud. Meil on ID-piletid, e-valimine ja m-parkimine, ent mobiilimaksega kaupade eest tasumine on jäänud siiski üksikute friikide lõbuks.

Tõsi, kaupmehele sobiks paremini, kui raha liiguks üksnes virtuaalselt, ilma vahepeal metallitüki kuju omandamata. Aga tarbijale on mündi pilusse laskmine hõlpsam: võtad rahakotist, sisestad ja unustad.

Ning kui feodaalsed igandid meil juba vältimatult rohkem käibima hakkavad, võiks mingi kasu sellest elanikele ju siiski tõusta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles