Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kert Karus: kui rohkem ei suuda, püüaks vähemalt kaks käikugi ette mõelda

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kert Karus | FOTO: Erakogu

Erakondade rahastamise järelevalvekomisjoni (ERJK) liikme Kert Karuse sõnul ei tohiks Keskerakonna peasekretär Priit Toobal teada midagi ERJK siselistis toimuvast, samas nõuab ta just komisjoni siselistis toimunud väidetava solvamise pärast ERJK juhtide lahkumist.

Veel ei ole üks kohtukaasus lõpulegi jõudnud, kui juba uus pretsedent koorumas. Nimelt on oma endist nooremat kolleegi ebaseadusliku eraviisilise jälitustegevusele ja sõnumisaladuse rikkumisele õhutanud Keskerakonna peasekretär ja riigikogu liige Priit Toobal astunud järjekordse sammu sigatsemise suunas. Sigatsemisele viidates võib juhtuda, et Toobal talle omasel viisil probleemkohast hälbib ning asub süüdistusele sõnavara kasutamises ja isiklikus solvamises. Sama tegi ta ka paari päeva eest, kui taotles erakondade rahastamise järelevalve komisjoni esimehe Ardo Ojasalu ja aseesimehe Kaarel Tarandi komisjonist tagasikutsumist, kuna viimased olla komisjoni siselistis Toobalit ja tema nooremat kolleegi - Siret Kotkat - solvanud, mida tagasikutsumisele taotlejad tõlgendavad erakondliku erapoolikusena.

Asja pikantsus seisneb selles, et Toobalil, kes ei ole nimetatud komisjoni liige, võib olla juurdepääs ERJK listi kirjavahetusele sama vähe nagu Hannes Rummu kirjadele omal ajal. Mis ühtlasi tähendab ka seda, et  ta ei tohiks mitte kuidagi teada, kuidas komisjoni tööd juhitakse ning seega ka nõuda, et Tarand ja Ojasalu välja vahetataks. Kas komisjonisisese kirjavahetuse kolmandatele isikutele edastanud komisjoni liige tegi seda teadlikult head tava rikkudes, jääb lahtiseks. Küsimus ei olegi kirjades soperdamise, alatute võtete ja hea tava rikkumise kui Toobali personaalprobleemis, vaid laiemas juriidilises ja eetilises käitumisviisis, mis seab kahtluse alla riigivõimu esindajate usaldusväärsuse ja tõstatab julgeolekualase turvatunde küsimuse.

Esiteks sätestab juba erakonnaseadus, et komisjoni liikmed peavad hoidma saladuses komisjoni töö käigus neile avaldatud informatsiooni, mis ei kuulu nimetatud seaduse alusel avalikustamisele. Ilmselt ei pea märkima nii Herman Simmi kui hiljutiste sündmuste valguses, kui tundlik on riigikaitsega seotud informatsioon ning kui saatusliku iseloomuga selle võimalik lekkimine või tahtlik lekitamine.

Teiseks on keegi komisjoni liikmetest tekitanud pretsedendi, kus liikme kaasabil esimest korda komisjoni tegevuse ajaloos lekitatakse kirjavahetus otse meediasse ning seda ilmselt võimaliku poliitilise mulje loomise nimel. Millist kahju tekitab selline teguviis aga laiemalt, kui usalduslikud saavad olla riigikodanikud oma riigivõimu ees ning kui kallutatavaks ja sisemiselt ebaühtlaseks võivad Eestit pidada välisorganid ja luureorganisatsioonid niisuguse olukorra ärakasutamisel, võib vaid kõige hullemas stsenaariumis ette kujutada. Ja selline käitumine ning läbimõtlematus ei ole väiksem oht kui viimastel päevadel üles kerkinud idapiiri küsimus.

On igati arusaadav, et ettenägelikkus ja laiema pildi hoomamine kuulub strateegilise suutlikkuse alla, mida igaühele just antud ei ole. Ent taktikaliselt kaks sammu ette mõelda ei tohiks olla just raketiteadus. Mäletatavasti reklaamis end mõned aastad tagasi Eesti Keskerakonna juht ja ideoloog just malelaua taga. Äkki võinuks ka noorematele poliitikutele käigud selgeks õpetada.

Tagasi üles