Eesti-Vene piiri on mitmes kohas üsna keeruline aimata, kirjutab augustis nende aladega tutvumas käinud Harri Puskar Postimehe arvamusportaalis.
Harri Puskar: kagupiiril seiklusi otsimas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Setumaa on minu meelest ilusaim koht Eestis ja augustis seda kanti külastades tutvusin ka Eesti-Vene piiriga. Süda värises sees ja adrenaliin möllas, sest soovimatu Venemaale eksimine võis kergelt juhtuda ja ebaseaduslik piiriületus tekitab palju ebameeldivusi. Õnneks mõnes kohas võis rahulikumalt hingata, sest kaht naaberriiki eraldas looduslikku tõkkena jõgi või järv. Pole ime, et sellises olukorras on Venemaa eriteenistusel Eesti riigi kõrvalistes paikades võimalik korraldada oma erioperatsioone nii, et järgmistel päevadel saab Venemaa piiriesindaja keelduda nõustumast sündmuskohal fikseeritud asjaoludega. Täna erioperatsioon, homme «rohelised mehikesed»?
«Soovin vaadata, kuidas kulgeb Schengeni välispiir Eesti looduses,» vastasin piirile sõites suvise esmaspäeva pärastlõunal Misso lähedal kahele piirivalvurile, kes tulid tagasi idapiiri kontrollimast. Kohtusin nendega kitsal külavaheteel, Vene piir oli umbes viie ja Läti piir umbes kilomeetri kaugusel. Olin teel Parmu külla, kus paikneb Eesti-Läti-Venemaa piiride kokkupuutepunkt. Pärast dokumentide kontrolli seletati mulle, et kolmikpunkti juures eraldab meie riiki idanaabrist jõgi ja seda ületada ei tohi. Anti nõu, et kui mõne muu piirilõigu külastamise ajal metsas jalutades sihti ületan, siis enne ületamist tasub vaadata tähelepanelikult paremale ja vasakule, et Venemaa puna-roheline piirpost selja taha ei jääks. Sellele lisati hoiatus, et Venemaa piiripostist peab hoidma 2,5 meetri kaugusele: samm lähemale ja olen Venemaal!
Viimast kilomeetrit kolmikpunktini iseloomustas võsa, millest jalgsi oli raske läbi minna. Teadmise, et Venemaa on sõnaotseses mõttes kiviviske kaugusel, andsid ainult paar üksikut väikest ja vaevumärgatavat kollast silti: kas «Piirirežiimi ala, kehtivad piirangud» või «Seis! Eesti piir!». Kolmikpunkti juurest tulin tagasi mööda jõekallast, kus paikneval rajal jalutab tavaliselt piirivalvur. Mobiililevi ei olnud, kõlasid ainult loodushääled: tegu peaaegu et tsivilisatsioonist puutumata alaga! Mõtlesin endamisi, et kui Vene piirivalve või FSB soovib mind ära röövida, siis siin on see käkitegu. Järgmine mõte oli, et ainult fantaasias hakataks Eesti kodanikku niiviisi oma riigi territooriumilt vägisi Venemaale viima. Kapo ametniku Eston Kohveri röövini Miikse külas jäi 26 päeva...
Põnev sihtkoht oli ka Meremäe vallas Vinski küla: soov oli näha, missugune on kaardil märgitud teesulg tegelikult. Sõit lõppes tõkkepuu juures. Vasakut kätt jäi kellegi elumaja, piirist mõnesaja meetri kaugusel. Tõkkepuu taga paiknes asfalteeritud plats, mille tagant omakorda paistis põõsaste keskelt aiavärav: piiri ületamine tundus see hetk samasugusena nagu läheks aedlinnas elavale sõbrale külla! Jalutasin paremale poole, kus oli just saagist koristatud põld, mis jätkus ka Pihkva oblastis. Kaht maalappi eraldas väike riba, mis on võssa kasvanud. Võsa seest paistis okastraataed, mille ees seisid puna-rohelised postid. Võsa ja põllu piiril seisid eelpool viidatud kollased väikesed sildid.
Kui võrrelda idapiiri lõunapiiriga, siis on tõesti selle nimi ajutine kontrolljoon! Lõunapiir on tähistatud must-valgete pikkade postidega, kus ühel pool seisab «Eesti Vabariik» ja teisel pool «Latvijas Respublika». Ühe posti juures seistes näeb teist posti ja postide vahel seistes saab selgelt aru, millises riigis ma parasjagu olen. Kuid idapiiri tähistav väike kollane silt lõunapiiri tähistava suure piiriposti mõõtu välja ei anna. Teatatavasti on Eesti-Läti piir juriidiliselt riigipiir ja Eesti-Vene piir ajutine kontrolljoon. Seda senimaani, kuni piirileping veel ei kehti ja ametlik Eesti riigi idapiir kulgeb mööda 1920. aastal Tartu rahu poolt fikseeritud joont.
Salakaubavedajatele ja illegaalidele soovitan ma piirkonda Värska vallas Jäneste ligidal, mis jääb Saatse ja Petseri vahele. Sinna viiv külavahetee on üheks väheseks märgiks tsivilisatsioonist. Autotee lõppedes jalutasin mööda jalgrada edasi ega osanud näha ühtegi märki sellest, kus idapiir kulgeb. Mõnesaja meetri kaugusel läks tee kaheks: arvatavasti piirivalvurite rada. Liikusin ettevaatlikult vasakule, olles jätkuvalt segaduses: kus asub piir?! Pöördepunktist umbes poolekilomeetrise jalutuskäigu kaugusel oli raja kõrval seesama väike kollane silt. Seisatasin ja vaatasin ümbrust: sildist edasi hakkas kõrgendik, kus ma ei märganud ka mitte ühtegi idanaabri piiriposti. Vaatama ka ei tahtnud minna. Puid oli nii Eesti kui Vene poolel vähe ja nähtavus hea. Siis sain aru nendest süütutest inimestest, kes on Lõuna-Eesti metsades seeni ja marju korjates end avastanud välismaa territooriumilt hetkel, mil Venemaa piirivalvur nad kinni võtab.
Põnevaid vaatamisväärsusi leidub veelgi: näiteks Perdaku külas on üks maja ehitatud täpselt piirile, asudes küll Eesti poolel.
Õnneks pole Eesti kagupiir tervikuna nii trööstitu, kui nendest kolmest seigast tundub. Saatse saabas ja Lutepää nina on selgelt eristavad ja sealt Värska poole minnes oli näha ka traktoriga ülesse küntud venelaste piiririba. Saatse, Luhamaa ja Koidula piiripunktid on korralikud ja moodsad. Osa kagupiirist jookseb mööda jõgesid ning see moodustab loodusliku tõkke. Minu külastatud kohtades jooksis piir mööda jõgesid-järvi veel Pattina külas, kus olid mõlemal kaldal vastavalt kas väike kollane silt või puna-roheline post. Sama olukord on ka Voropi küla ja Petseri raudteejaama vahepeal, kus venelased on piiripostide taha püstitanud ka okastraataia.
Sealsamas Voropi küla juures kohtusin teist korda Eesti piirivalvuritega, kes olid saanud teate minust: ju kohalikud külaelanikud või PPA looduses tähelepandamatu tehnika oli sellest märku andnud. Sõbralikult kontrolliti autot ja dokumente ning aeti juttu. Muuhulgas tuletati sarnaselt eelmisel päeval nähtud piirivalvuritega meelde lugu sellest, kuidas umbes kümme aastat tagasi Vahur Kersna Värska lähedal oli oma kurikuulsa hüppe üle piiririba teinud.
Enda kogemusele tuginedes arvan, et kui ma oleks südame rindu võtnud ja provokatiivselt mõnes kõrvalises kohas «Kersnat teinud», oleksin ma tõenäoliselt puhtalt pääsenud. Sisuliselt FSB agendid, kes Kohvri ära viisid, «Kersnat tegidki», ainult vastassuunaliselt ja erinevalt Kersna hüppest on üks mees ka trellide taga: seda küll kahjuks meie oma, Lefortovo trellide taga.
Seega on olukord piiril põhimõtteliselt sama hoolimata sellest, et Kersna ja FSB agentide hüpete vahepeal on omaaegsest Eesti NSV ja Vene NFSV halduspiirist saanud Euroopa Liidu, Schengeni tsooni ja NATO välispiir vastu Vene Föderatsiooni ja Euraasia Liitu. Õnneks on viimaste päevade debatid taaskord tõstatanud fookusesse olukorra idapiiril ning tundub, et tulemuslikult: RMK abil tehakse piirijoon võsast puhtaks ning järgmise aasta riigieelarvesse on planeeritud investeeringud idapiiri väljaehitamiseks.
Omaltpoolt loodan muuhulgas, et esimeste rahasüstide abil tulevad väikeste kollaste siltide asemele tihedamalt asetsevad suuremad märgid, esmajärjekorras kõrvalistesse kohtadesse nagu Jäneste.