Roberto Saviano on seesama mees, kes kirjutas kuulsa «Gomorra», mistap Itaalia maffia, kelle olemus ja kuritööd raamatus laiali laotati, talle surmanuhtluse määras. Saviano pole papist, elab, ja võttis seekord käsile narkootikumide, täpsemini kokaiinimaailma. Narkotöösturid pole mõistagi õnnelikud.
Savianol on Itaalia riigi poolt määratud turvamehed aina ümber, sest ta kirjutab – nii raamatuid kui artikleid – mis teatud seltskonnale kohe mitte ei meeldi. Autori sõnul tekitab kokaiin sõltuvuse ka siis, kui sellest kirjutama hakata, sest hämmastavat infot tulvab peale ning sa tahtvat üha uut ja uut.
Raamatu viimases peatükis kirjeldab Saviano värvikalt tundeid, mis valdasid teda kirjutades.
«Vaatasin põrgusse ja minust sai koletis. Teisiti ei saanudki olla. Ühe käega riivad vägivalla algeid, teisega hellitad jõhkruse juuri. Silmanurgast näed luksusvillade vundamenti, poole kõrvaga kuuled rahavoogude tuksumist. Algul on põrgupajas pime, sa ei näe muud, kui saginat pealispinna all, nagu tungleksid seal ussikesed koorikust väljapääsu otsides.
Uimastikaubanduse põrgu, mis sinu sisse vaatab, pole nördimus, mis iseenesest võiks sind isegi julgustada. See pole hirm, et millelgi pole mõtet. See oleks liiga kerge. See oleks liiga lihtne: oled valinud oma ohvri, nüüd on sinu kord löök anda, olukord päästa. Uimastikaubanduse põrgu avaneb maailma ees, mis toimib, on efektiivne, kus kehtivad reeglid. Millel on mõte. Nüüd sa ei usalda enam kedagi. Ajakirjandus, sinu perekond, sõbrad. Nad kõik elavad reaalsuses, mis sinu jaoks on petlik. Aeglaselt kaugened kõigest ning sinu maailma täidavad uued peaosalised. Bossid, verevalamised, kohtuprotsessid. Massimõrvad, piinamised, kartellid. Dividendid, aktsiad, pangad. Reetmine, kahtlus, laim. Kokaiin.»
Narkomaailm on hämmastav. Pigem hämmastavalt tõhus. Murdmatu. Tulu on sedavõrd suur, et pigem jooksevad vastased rahast tühjaks. Ning tarbijad nõuavad ja nõuavad toodangut. Piim ja leib võib ostmata olla, kuid kokaiini jätta ei saa.
Niisiis kokaiinist täpselt ja põhjalikult – kes toodab, kus toodab, kui palju? Kui rikkaks saadakse, mille eest tapetakse, keda ära ostetakse? Kuidas transporditakse, kes, kus, millal, mil moel?
Mis kogu loo juures kõige karmim – see raamat, täpne ja põhjalik, ei muuda midagi. Kõik jätkub endistviisi.