Rohkem kui nädal pärast Rootsi parlamendivalimisi, kus 14. septembril käis hääletamas koguni 85,8 protsenti Rootsi kodanikest, pole valimised võitnud sotsid eesotsas Stefan Löfvéniga suutnud koos teiste erakondadega veel vettpidavat valitsust moodustada.
Ei paremtsentristlik valimisliit Alliansen, kes sai parlamendis 142 kohta, ega vasakpoolne punaroheline mitteametlik erakondade liit, kes sai 158 kohta, ei suuda saavutada enamuse toetust 349 kohaga parlamendis. Peamiseks segavaks faktoriks on 49 parlamendikohta saanud paremäärmuslik Rootsi Demokraadid.
Hetkeseisuga üritab Löfvén läbirääkimisi pidada nii roheliste kui vasakparteiga, et leida üksmeelt enne valimisi antud lubadustes. Rohelised, kes lubasid lähiajal sulgeda tuumajaamu ning kahandada kaitsekulutusi, seisavad nüüd vastamisi sotside vastupidiste lubadustega, kes leiavad, et tuumaenergiast tugevalt sõltuval Rootsil pole võimalik praegu kohe tuumaenergia tootmist kaotada, ning pooldavad ka kaitsekulutuste tõstmist. Kaitseküsimustes tegi roheliste erakond kannapöörde pärast Vene sõjalennukite sattumist Rootsi õhuruumi 17. septembril, mille järel erakonna peasekretär Anders Wallner teatas, et nad on nõus tegema selles punktis järeleandmisi. Tuumaenergiaga on lugu ilmselt jäigem.
Rootsi endine sotsiaaldemokraatide esimees ja peaminister Göran Persson on soovitanud Löfvénile ning teiste punaroheliste erakondade juhtidele, kes läbirääkimistelaua taga praegu istuvad, et tuumaenergia küsimus tuleks unustada senikaua, kuni see turvaliselt töökorras püsib, ning keskenduma peaks kaitsevaldkonnale.
Eesti poolt vaadates kuuluvad meie jaoks Rootsi tulevase valitsuse olulisemate seisukohtade hulka peale majanduse ka välis- ja kaitseküsimused. Rootsis on spekuleeritud, et kaitseministriks võib saada sotsiaaldemokraat Peter Hultqvist ning välisministriks samast erakonnast pika töökogemusega endine Euroopa Komisjoni volinik ja asepresident Margot Wallström.
Praegune Rootsi välisminister Carl Bildt on järjepidevalt kritiseerinud Venemaa tegevust Ukrainas ning praegune kaitseminister Karin Enström sõlmis hiljuti lepingu NATOga, mis annab voli NATO väed vajaduse korral Rootsi territooriumile paigutada. Praegu on veel liiga vara arutada, kas ka Rootsi uus valitsus jätkab ranget joont Ukraina ja Venemaa teemal ning kas NATO-le liigutakse lähemale, või üritatakse pigem taastada külma sõja aegset neutraalsust. Aga arvestades Venemaa-poolset tegevust ja viimaseid Rootsi hoiatavaid välisluure analüüse, on ilmselt väga tõenäoline, et Rootsi peab siiski neutraalsuse asemel selgroogu näitama.
Praegu pole isegi kõige olulisem see, kas Löfvén suudab ministrikohad oma koalitsioonierakondade vahel edukalt laiali jagada, vaid küsimus, kuidas ta suudab tagada endale parlamendis enamuse toetuse, kui hiljemalt 15. novembriks tuleb esitada eelarveettepanek. Mitmed arvamusliidrid Rootsi meedias on mänginud mõttega, et eksisteerib reaalne risk, et sotsiaaldemokraadid ei suuda saada enamuse toetust, millele järgnevad kolme kuu jooksul uued valimised.
On leitud ka, et juhul kui toimuksid uued valimised, võiks see eelkõige tuua kasu Rootsi Demokraatidele, kuna punaroheline pool tunduks paljudele nõrgana ning Alliansenit eesotsas moderaatidega varjutaks nende erakonna sisene segadus, arvestades, et valimisõhtul astus tagasi nende esimees ja praegune peaminister Fredrik Reinfeldt. Olukord on neutraalsusest ja stabiilsusest kaugel, sest rahulikku Rootsit on hakanud välispoliitiliselt vaevama Venemaa agressiivsus ning sisepoliitiliselt paremäärmuslaste edu. Uus ja harjumatu olukord nõuab lahendust.