Urmas Viilma: demokraatia nähtamatu rahvaga riigis

Võisime riigikogu sügisistungjärgu avakõnes kuulda president Toomas Hendrik Ilvese rahulolu selle üle, et kooseluseadus on jõudnud riigikogu liikmete lauale. President lisas samas: «Selle debati toonist ja viisist peegeldab vastu Eesti poliitilise kultuuri hetkeseis». Veel heitis president kivi eelnõu vastaste suunas, süüdistades neid ühiskonnas viha külvamises.

Minu hinnangul peaks peeglisse vaatama ja oma kultuursust hindama eelkõige aga need, kes on lootnud riigikogult kummitemplile kohast kiiret ja süvenemata käetõstmist. Tegelikult ei erine kooseluseaduse vastaste toon sugugi sellest, mis kõlab tavapäraselt opositsiooni ja koalitsioonipoliitikute omavahelises poliitilises kõnepruugis mistahes uue seaduseelnõu menetlemise ajal. Seni on öeldud, et see käib demokraatia juurde. Maailmavaatelist või poliitilist erimeelsust ei nimetata viha külavamiseks või sallimatuseks, vaid pluralismiks ja sõnavabaduseks. Nõnda ei ole seisukohavõtud kooseluseaduse vastu vihakõne vähemuste vastu, vaid esmalt reaktsioon parlamendis rahvast esindavate saadikute ebakorrektse käitumise vastu. Paljud Eesti inimesed tunnevad, et nad on oma senist maailmapilti, veendumusi ja õigusruumi kaitstes muutunud nähtamatuks – neid ei kuulata ega nähta enam ning kõigele lisaks suletakse viha külvajateks sildistamise läbi nende suu. Meedia on samuti valinud selgelt ühe poole ja ei toeta täna enam sõnavabaduse realiseerimist nende poolt, kes soovivad arutelusse tuua tasakaalu. Teise arvamuse omajaid ei lubata enam areenile.

Ajal, mil parlamenti valisime, ei osanud keegi arvata, et suur osa valitutest kavatseb esitada seaduseelnõu, millest nad oma valimisprogrammis või -lubadustes ei kõnelenud. Jah, sotsiaaldemokraatidelt võis seda oodata, kuid teistelt mitte. Sotside koalitsiooni saamise järel pandi lauale eelnõu, mille olemasolust keegi valijatest polnud teadlik. Samas, see, et eelnõu pole esitatud ühegi erakonna fraktsiooni poolt, on kinnitus, et allakirjutanud riigikogu liikmed kasutavad oma positsiooni ära hoopis millegi muu, kui valimistel lubatud poliitilise valitsemisprogrammi elluviimiseks. Oma võimu ja allkirja kasutatakse poliitilisest programmist lahus üsna väikese grupi inimeste eluviisi õigustamiseks suurema grupi, sh oma valijate enamuse tüssamise hinnaga. Saadikud, kes peaksid kuulama ja teenima oma rahvast, on sulgenud oma kõrvad ja silmad, muutes rahva enamuse enda meeltele nähtamatuks. Aga inimesed, kes seda seadust ei toeta, on ju ometi olemas! Ja neid on ühiskonnas palju rohkem kui selle eelnõu pooldajaid. Kas ma saan enam usaldada ühtegi parlamendisaadikut, kui ta enam ei realiseeri oma valimislubadusi ega oma erakonna maailmavaatelist programmi, vaid surub koos teiste kambakaaslastega läbi oma isiklikku agendat. Kuitahes üllas või ilus ka mõni seaduseelnõu sisu on, ei ole demokraatlikule riigile kohane see, et sellise eelnõu vastuvõtmisel ei arvestata rahava enamuse või avaliku arvamusega. Mida suurem on ühiskonnas vastuseis, seda suurema selgitustöö peavad rahva esindajad oma valijatele tegema. Täna toimub selle eelnõu jaoks sillutatud tee rajamine suletud tagatubades ja kinnistel komisjoniistungitel, millest meedia targu vaikib.

Viimasel ajal oleme näinud Venemaa ignorantset käitumist suhetes meie võimuesindajatega Eesti piirilt röövitud kaitsepoitseiniku küsimuses. Me ei mõista sellist ignorantsi ja küünilisust, ometi on see Putini Venemaa tänane nägu ja me mõistame selle hukka kui ebademokraatliku anomaalia. Täna käituvad omaenda rahvaga sama ignorantselt meie parlamendisaadikud kooseluseadust kiiruga läbi surudes ja oma võimupositsiooni kuritarvitades. Jõud võidab! Ma usun, et poliitikute seesugune käitumine kooseluseaduse turbokäigul vastu võtmisel jätab kevadiste valimiste ajal paljud senised valijad valimistest kõrvale. Keevalisema verega rahvas oleks aga ammu enne valimisi tänavatel ja avaldaks meelt.

Huvitav, kas riigikogu eetikakoodeksi olemasolu korral oleks ühe eelnõu selline sünd ja rutuga parlamendi hääletusmasinast läbivedamine hinnatav eetiliseks või sobimatuks? Milline on meie riigikogu saadikute poliitiline kultuur? Küsimus polegi hetkel enam seaduse sisus, vaid meetodis, kuidas seda rahvale peale surutakse. Eelnõu kiirustatud vastuvõtmine viitab süvenematusele ja jätab mulje ette langetatud otsusest ja kokkulepetest või mingist avalikkusele nähtamatust, kuid otsustajatele olulisest kõrvalisest survest. Ilmne on, et survestajateks ei ole seekord mitte rahvas ja valijad, nagu oleks esindusdemokraatiale kohane. Pigem tundub tegu olevat kollektiivse korruptiivsusega, mida kaitstakse ringkaitsesse asudes ning sallitakse kummalisel põhjusel ka ülejäänud vaikivate või neutraalsust välja näitavate parlamendisaadikute poolt.