Ikka hakkad pisukese eelhäälestusega lugema raamatut, mille järelsõnas sulle teada antakse, et tegu on liiga vähe auhiilgust pälvinud loojaga.
Sõnamass
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et teised tema kaasaegsed suurmehed on suurema tüki maailma tänust krahmanud. Siis mõtiskled ülepea veidi kirjaniku kohast siin päikese all, istub teine kodus, kirjutab imelikest asjadest veidrate sõnadega, enamik ei saa arugi, mis ta mõtles, ja siis kunagi tullakse ütlema, et oli avangard, ja unistaja, ja mõne inimese jaoks olla tema maailm rohkem päris kui päris maailm ongi. Lihtsalt lähevadki ära sinna elama, sellesse imelikku linna, mis on lopsakas ja tiine, riivatu ja liiderlik.
Mulle tundub Schulzi maailm olevat pigem lokkav ja metsik loodus kui linn, vaimusilma ei jää kummitama mitte niivõrd majad, tänavad või toad, vaid mingi troopiline haige õhkkond, täis kuldrohelist valgust, putukate suma ja metsikut vohamist. Kõik kasvab siin pinnasel kiiresti ja jõhkralt, sõnad moodustavad pakse läbimatuid tihnikuid, mõtted hiilivad neis sõnametsades ringi nagu mustad pantrid, igal pool lendab ringi värvikirevaid linnukesi. Õhukese kultuursusekihi all peidab ennast salaiha, meelehaigus, iga aia mõnes sopis on umbrohuparadiis, kuhu peituvad hullud, joodikud ja lapsed, et seal oma kahtlaseid ja patuseid mänge mängida.
Mõnus ja magus dekadents, jõudeelu, käkras linad, poole päevani voodis aelemine, pasjanss, sinna juurde ainult nautimiseks nägus teenijatüdruk Adele, kes vasest potte läikima küürib, koristab ja korraldab, kraamib ja tuuseldab suure luuaga, kelle maailma korraldaval ja kontrollival jõul on üleinimlik võime allutada ja endast sõltuma panna, tema toob kohvi, tema teeb süüa, tema annab ja võtab, keelab ja lubab. Unistustes ja ihades viibivatele on ta valge, noor, toimekas ihu maailma lunastuseks.
Sõnapornograafia äratab sus poollooma, pooljumala, kõigel on animaalne hing, linad liibuvad, kardinad peidavad ja paitavad, mähivad poolhämarusse patused mõtted, põrandapragudest võrsuvad noored rohelised taimed, toas lendavad ringi paabulinnukirevad linnud, ja suur tung sunnib igaüht otsima oma loomalikku poolt, vast isegi mitte loomalikku, vaid loomset, isa proovib prussakana pugeda pimedatesse kohtadesse ja elu salapragudesse, peidab oma hinge vana kondoritopise sisse, katsetab võimalikku ja võimatut, et leida olemise sügavaimat tuuma, üle kõige meeldib talle aga pea tahmaluugist sisse pista selle täielikku, sooja pimedusse ja nõnda mõnusalt mõtiskleda.
Inimesed voolavad nagu jõed, kasvavad nagu taimed, kombivad oma olemise piire, ajavad juuri müütide pinnasesse. Nad on maailmaga ühes vereringes, tuksuvad samas rütmis üdini sensuaalse loodusega. Muinasjutud ja imelood mullistuvad nende oma elu viljakast pinnasest, lodevatest päevadest ja tüünetest öödest.
Kohati võib kärsitul ja vähenautleval lugejal raske olla ennast sellest tumedast, nätskest ja kleepuvast sõnamassist läbi närida, mõte läheb hajali, laused virvendavad silme ees. Võib-olla on sellise asja tõlkimine juba eos kadudele määratud, kontimurdev ülesanne. Tõlkija Hendrik Lindepuu on kindlasti seisnud silmitsi väga raske ülesandega ja pole minu võimuses hinnata selle täit õnnestumist. Mingi sisetunne ütleb mulle, et siin oleks ruumi olnud veel enamale.
Raamatule on lisatud Bruno Schulzi essee «Tegelikkuse mütologiseerimine». Ainuüksi selle pärast tasub lugeda kõiki eelnevaid jutte.
«Hinge kõige ürgsem funktsioon on lugude jutustamine, «lugude» loomine. Inimmõistuse mootoriks on veendumus, et lõpuks leiab ta maailma tegeliku mõtte… Tavaliselt peame sõna tegelikkuse varjuks, selle peegelduseks. Õige oleks väita vastupidist: tegelikkus on sõna vari. Filosoofia on tegelikult filoloogia, sõna süüviv ja loov uurimine.»
Raamat
Bruno Schulz
«Kaneelipoed»